14 juuni

14. juuni on Eestis leinapäev.

Mälestatakse 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvreid, Läände põgenemisel hukkunuid, arreteeritutena maha lastuid või laagrites hukkunuid, II maailmasõja ajal ja järel hukkunuid.

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt tuli Eestist küüditada 11 102 inimest. Kõiki ei õnnestunud siiski tabada. Samas, kes ära viidi, see reeglina enam koju ei jõudnud… Ja teisedki said selleks võimaluse alles pärast Stalini surma.

14. juunil 1941 toimunud massiline küüditamine hõlmas umbes 10 000 eestlast. See on kogu Hiiumaa elanikkond. Lisaks Eestile, Lätile ja Leedule veel ka Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid, kust deporteeriti Siberisse kokku pea 100 000 inimest.

Nõukogude võimu eesmärk oli viia kodumaalt välja omariikluse olulisemad kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, majandustegelased, jõukamad talupojad ja teised, keda käsitleti vastastena. Sealjuures individuaalset süüdimõistvat otsust nende suhtes mitte kunagi ei langetatud.

1922 sündinud ja 2018 taevastele radadele suundunud Heino Noor töötas II ilmasõja eel Emmaste koolis õpetajana. Minul tekkis temaga suhtlus 2010. aastast, mil ise sealsamas tööle asusin.

Haapsalust pärit Heino nägi ema ja isa viimati oma sünnipäeval, 1941. aasta 24. aprillil. Isa polnud kodus, oli saeveskis tööl. Küsis, kuidas poisil saare peal läheb ja mida seal lastele koolis õpetab. Hüvastijätul surus isa kätt ja ütles lihtsalt head aega.

Ema oli küpsetanud kaasavõtmiseks koogi, pakkinud kompsukesse sinki ja juustu. „Jää terveks. Taevaisa hoidku sind,“ olid ema lahkumissõnad.

Küüditamisest Heino pääses, kuigi oli tagaotsitav.

Hävituspataljon leidis ta üles. Heino topiti Läti aurikule. Puupüssid, venevastaste sõnadega rivilaul, naride kohal loosung „Jõuluks koju!“. Kodu asemel tuli tal orja kombel ehitada alumiiniumitehast, mille toodangust valmistati sõjalennukeid.

NSV Liidust võiks pääseda ja ehk kojugi jõuda, kui pageda Iraani, mõtles ta. Selle plaani eest andis üks laagrikaaslane 1943. aasta jõululaupäeval Heino üles - nõukogudevastane tagaotsitav, ema-isa vangis, olla tedagi üle piiri ässitanud.

Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kamber. Hommikuste karjete saatel lohistati minema neid, kellele polnud määratud tagasi tulla.

„Mind eriti ei piinatud, no jalaga löödi... Aga psüühiline töötlemine on veel raskem kui kurkupekstud hambad,“ meenutas Heino, kes ühel hetkel võttis vastu betoonpõrandat teravaks lihvitud püksipandla ja sundis paremat kätt vasakut ründama.

Verd lahmas. Valvur jõllitas. Enesetapja sai paar matsu, käsi seoti kinni. See oli surmakambrist tavalisse pääsemine.

Kolm kuud hiljem loeti ette määrus: 8 aastat vangilaagrit nõukogudevastase tegevuse eest.

Kui Heino lõpuks Eestisse pääses, sai ta kätte ema kirja, mis oli teda 12 aastat oodanud.

Loomavagunist välja visatud läkitusel seisis vaid saaja nimi. Selle järgi leiti üles Heino tädi.

Ruudulisel paberitükil seisid read:

„Kui sul on võimalik, abiellu. Ela ausalt minu mälestuseks. Me ei näe teineteist vist iialgi. Sinu õnnetu Ema.“

1989 sai Heino uue järelepärimise peale vastuse ENSV prokuratuurilt: Salme Noor on täielikult rehabiliteeritud. Surmaotsus mahalaskmise teel täide viidud 24. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sosva asulas.

„Kui jõudsin kuupäevani... kui mõtlesin sellele, et ema pidi tundma surmakuuli oma poja sünnipäeval ja teadma, et kuu aega varem oli samas surmalaagris lastud maha tema mees. Ma elan selle mõtte mõju all siiamaani, ma ei saa sellest lahti,“ rääkis Heino Noor.

Lõpetan tema hüüdlausega: „Käised üles Eesti tuleviku nimel, müts maha Eesti mineviku ees!“

Lehtmas. Leinapäeva mälestushetkel. 14.06.2024