Korvpall

Ootamatult tekkis võimalus Eesti korvpallikoondise mängu vaatamas käia. Ja oli, mida vaadata!

Ei mäletagi täpselt, millal sellise tasemega korvpallimängu viimati koha peal vaatasin. Seda ägedam oli. Ja sellise koha peal pole kindlasti varem istunud. Ehk põhimõtteliselt Eesti koondise pingi taga. Või siis täpsemalt seal, kus istusid sel korral 12 sekka mitte mahtunud koondislased Toom, Makke, Drell.

Ja koondis pakkus täismajale täiselamuse. Esimesed minutid jätsid mulje, et tuleb väga suureskooriline mäng. Mõlemad said rünnakul eduelamusi, samas kaitses kärises. Rannula võttis aja maha ning selle järel hakkas meie kaitse hoopis ladusamalt tööle. Ilmselt saadi mingist krambist üle. Sest kindlasti ei õpitud pausi ajal uusi asju või muudetud mänguplaani. Aga kaitsemäng kogu mängu kokkuvõttes oli suurepärane. Ja kindlasti edu alus. Üksteist abistati. Mängiti nö piiri peal ehk vastast hakiti täpselt nii palju kui reeglid lubavad. Samas tagades, et sloveenid end võimalikult ebamugavalt tunneksid. Rünnakul jäi silma Vaaksi ja Kotsari suurepärane koostöö ning mõlema hea mäng. Ühel julge, isegi nooruslikult uljas. Teisel kindel ning tark. Aga kõige tähtsam - mängis meeskond. Hästi mängis. Ühtselt mängis.

p.s. et võeti nii kindel (93-62) võit, siis kulges mäng kiiresti. See tähendas, et jõudsime veel täpselt viimasele laevale ning ööseks tagasi saarele.