Nii pikk puhkus oli viimati ilmselt koolmeistri ametit pidades.
Kuigi selge on, et kui ajalooõpetajana võidki puhkusel nö juhtme välja tõmmata, siis selles ametis päris lõpuni tööteemadest ei pääse. Samas tuleb tunnistada, et kolleegid ikka hoidsid ning tegid maksimumi, et saaksin asjadest eemal olla ning akusid laadida.
Ja puhkuse (või üldse mingi asja läbimise-lõppemise) järel kipume mõtlema, et mida oleks veel võinud, tahtnud teha. Samas on vaimsele tervisele kasulikum keskenduda sellele, mis tehtud sai ning mis hästi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar