Jäänud on vaid medalimängud. Ja kui selgus, kes on poolfinaalides, siis mängu põnevuse mõttes polnudki vahet, kes võidab ehk mängib finaalis, kes mängib pronksile. Ehk igal juhul ootavad eest kaks ägedat mängu.
Muidugi küsimus on, kuivõrd motiveeritud on tiimid, kes mängivad kolmandale kohale. 2002 ning 2022 olid ägedad kolmanda koha mängud, kuna mõlemad, vastavalt Türgi ja Lõuna-Korea ning Maroko ja Horvaatia, tõepoolest ja väga soovisid võita.
Aga ka Prantsusmaa ja Inglismaa vastasseis võiks olla nii põhimõtteline asi, et kumbki seda kaotada ei taha. Mis sest, et mõlemal on mõru mekk veel suus poolfinaalist.
Poolfinaalid olid vaatamist väärt. Hispaania mängis prantslased üle. Suutis vastase trumbid üsna hästi väheväärtuslikuks muuta ning enda tugevused välja mängida. Kontrolliti keskvälja, hoiti kaitse tugev ning nõelati täpselt. Selge ja teenitud võit.
Inglismaast on isegi natukene kahju. Sest küllaltki väheste väravavõimalustega avapoolajal olid nad grammi võrra paremad. Ka teise poolaja alguses, mis tipnes väravaga. Ent edusseisu saavutamise järel mängiti ise võit maha. Oli selge, et lõuna-ameeriklased asuvad viigiväravat otsima. Aga kas oli vaja võtta teadlik otsus sisuliselt kogu tiimiga kaitsesse vajuda? Ja see ei jäänud karistuseta. Nagu sellistel puhkudel ikka - kui oled juba häälestanud nö bussi parkima ja sellega pikalt toimetanud, siis vastase värava järel on üsna keeruline kiiresti enda mängu muuta. Ehk uuesti rünnakule rõhk seada. Päris mängu lõpus viigiväravat otsiti, aga pigem olid need hambutud hammustused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar