Pettumus

Head ööd, Eesti murdmaasuusatamine.

2001. Lahti MM. Soome suusatamise katastroof. Dopingupaljastused. Kaos. Tosinaks aastaks lammutati toimiv, aastakümnetega sissetöötanud süsteem.

Eesti traditsioonid nii pikad ei ole. Ent pauk on vähemalt sama tugev.

Tammjärve on juba julguse eest tunnustatud. Õige. Julged teha, julge tunnistada. Ja usutavasti jätab meedia ta peagi rahule, sest on kõik vastused saanud. Mees ise vajab ilmselt hoopis rohkem aega et taastuda.

Teine lugu on aga Veerpaluga. Põgeneda. Peita poeg samamoodi. Aga juured on tegelikult minevikus. Alustades sellest, et kuidas on võimalik oma enese poeg sellisele pettuse-teele suunata? Ja praegu toimuv seab hoopis teise valgusesse ka pea kümne aasta taguse teema, kui Andrus dopingusüüdistustest välja tuli. Pälvis rahva andestuse. Aga no kurat, ikka ei võtnud õppust. Kurb. Ja tekitab pettumust. Et ise olin ka rumal, uskudes teda juba eelmisel korral, kuigi ilmselt pesid lihtsalt juristid ta dopingutarvitamise JOKK-skeemiga puhtaks. Kahju on ka neist tundidest, mida olen kulutanud talle kaasa elamiseks. Pettunud. Mitte kuri. Ega tal ei saa lihtne olema selle koormaga elada.

Pahameelt tekitab aga Alaver. Vassija, kes ei julge ka tänases olukorras viga tunnistada. Ehkki tegelikult on just tema kurja juur. Ei ole midagi teha. Juht vastutab. Koondise pikaaegse peatreenerina tal vastutusest pääsu ei ole. Ilmselt suudavad kesk-Euroopa uurijad lõngaotsad õigetesse kohtadesse paigutada, nii et Eesti Presidendi poolt tagasi võetavad riiklikud autasud on loodetavasti vaid väike osa lõpptulemusest, mis Alaveri puudutab.

Spordile tervikuna pean aga juhtunut positiivseks. Ehk näitab taaskord, et pettus tuleb ühel hetkel ikka välja. Ja vitsad on siis valusad.