2014

Üks aasta on taas ajalooks saanud. Vastuoluline aasta. Minu jaoks. Võib-olla ka riigi, isegi maailma mastaabis vaadatuna. Aga peatun peamiselt iseendaga seotul.

Oluline samm oli kindlasti jalgpallitreeneri C-kategooria litsentsi omandamine. Pikad päevad pealinna sõidu tähe all, õnneks oli koolitus sisult huvitav. Ja kuigi minust suure tõenäosusega ei saa põhikohaga, veel enam professionaalset treenerit, siis usun, et seal omandatut on võimalik ka mujal rakendada. Rääkimata sellest, et seda oma kire ehk jalgpalli juures kasutada.

Kui jätkata jalgpalliga, siis mahtus aastasse põnev MM. Ühtlasi kogesin jällegi, kuivõrd sügavale meie ühiskonda on jalgpall tegelikult pugenud. Arvestades kui palju ja kui erinevates seltskondades MM- ehk jalgpallist räägiti. Olgugi, et rõhuasetus ja vaatenurgad olid erinevad. Aga peateema- jalgpall- ikkagi üks.

Tiitlivõistlustest jääb kindlasti meelde ka Meistrite Liiga finaal. La decima. Kümnes tiitel, mida nii kaua oodatud oli. Ja kuidas see saavutati! Võimas. Kindlasti mäletan selgesti 2002. aastat ehk Reali üheksandat karikavõitu. Kas aastat 2000 mäletan või on see hilisemate mälukildude tekitatud virvendus, ei oska öelda. 1998. aasta finaali ma pigem ei vaadanud. Küll tean, et vutti siis ehk sajandivahetusel juba jälgisin. ML-i ka. Kolmapäeviti oli tollal Paladel korvpallitrenn ja õhtul veel spordihall tasuta kõigile avatud ehk võimalus ka täiskasvanutega mängida. Ööbisin siis vanaema pool. Mäletan, et tihti juhtus, et väsimus sai võitu ehk mängu lõpuni vaadata ei jaksanud. Siis polnud ka internetti käepärast, rääkimata sellest, et see taskus (ehk mobiilis) oleks. Seega kulus veel üksjagu aega, kuniks tulemused teada sai. Aga 2002 on eredalt meeles. Eelkõige muidugi Zidane fantastilise üle puusa löögi pärast. Sellest ajast saadik olen Los Blancos´ele kaasa elanud.

Ja jalgpalli mahtus aastasse üldse palju. Suuremalt jaolt nö kohalikul ehk Hiiumaa tasandil. Noorte trennid ja Linnameeskonna tegemised.

Veebruarikuu teine pool on aeg, mille põhjal tahtsin aasta ebaõnnestunuks lugeda. Tegelikult ei saa ma seda aga teha. Tagantjärele vaadates ja mõeldes, arvan, et olen seda taaka piisavalt palju kandnud ja edasist elu ja olemist mõjutada lasknud. On aeg sel minna lasta. Minevikku ei muuda. Muuta saab vaid seda, mis ees ootab. Tahan uskuda, et raskused on selleks, et need ületada. Et siis tugevamana edasi minna. Tahan uskuda, et olen sellest kõigest midagi vajalikku ja kasulikku kaasa võtnud.

Mitme koha pealt on minu silmad nüüdsest (rohkem) avanenud. Olen ka (veel enam) aru saanud, et tegelikult on maailmas headust palju rohkem kui kurjust. Häid inimesi on meie ümber palju, tihti ei pane me neid lihtsalt tähele või võtame iseenesestmõistetavalt. Nii ei tohiks. Niisamuti tuleb enesele selgeks teha, mis on meie elus tegelikult prioriteedid ja siis neile panustada.

Naistepäevast alates olen nö taastunud. Sport ja sõbrad on tõhusaks toeks olnud. Raske on seda väljendada, kuivõrd tänulik ma olen end ümbritsevatele headele inimestele. Ja neid on ootamatult palju olnud. Ma ei taha kirjutada, et loodan saada võimaluse nö võlg likvideerida, sest see tähendaks, et keegi peaks oleme situatsioonis, kus tal on abi/tuge vaja. Ideaalis loodan, et sellist vajadust ei teki.

Mida ma aastal 2014 veel ei osanud, on oskus puhata. Tõsi, aasta lõpus ma proovisin selles osas end parandada. Aastat tervikuna vaadates on aga parandamisruumi piisavalt. Põhiküsimus ei olegi ajas, sest see on üldjuhul ikka planeerimise küsimus. Küsimus on, kuidas puhata. Puhata nii, et selle läbi välja puhkaksid.

Vaadates veel aastale tagasi, siis palju auru on läinud volikogu ehk valla tegemistele. Sealhulgas torkisin kõvasti tagant arengukava koostamise protsessi ja andsin sinna ka ise panuse. Tõsi, asi ei ole veel lõpule viidud, ent siiski, palju on tehtud.

Positiivsena saan ära mainida oma komisjoni (jah, mitte nüüd selles mõttes minu oma- tähtsustan kõigi panust võrdselt, aga eelarvekomisjon või arengukava koostamise komisjon või revisjonikomisjon jäid kuidagi kaugeks, et neid omaks pidada). Ääretult meeldiv seltskond, mis tänu naiste oskuslikule suunamisele on kenasti ühte kasvanud. Ja ma arvan, et valla tegemistesse on ka kiiduväärselt palju panustatud.

Eelpool mainitu on aga vabatahtlik tegevus. Ehk see, mille eest palka ei saa. Või kui üdini aus olla, siis see, millele peale tuleb maksta. Sestap olen väga õnnelik, et põhitöö ja ülemus seda võimaldavad. Ja taaskord, kuidagi imelik on õpetajaametit tööks pidada. Kutsumus ehk veel. Aga töö. Töö justkui eeldab, et teed midagi palga teenimise eesmärgil. Koolis käies seda tunnet küll ei ole. Teen seda, mida ma teen, rõõmuga. Suure rõõmuga. Jah, on häirivaid tegureid. Ja võib-olla olen end aastal 2014 neist liialt segada lasknud. Aga neist tuleb üle olla. Ja ma olen.

Kalendriaasta lõpp on aga justkui märk kusagilt kõrgemalt/kaugemalt olnud. Kinnitus, et oled õigel teel. Et just see on rada, mida mööda pead kõndima. Aasta ringijuht/koolitaja. Aasta vabatahtlik. Tänukiri Kultuurkapitalilt panuse eest maakonna spordielus.

Ilma halvata ei oskaks me hinnata head. Nii on. Hüvasti, 2014!

Koolitus

Koolitus a la Fra Mare ehk nii mulle meeldib end koolitada-täiendada.

Sport

Ega ei oskagi suurt midagi öelda. Läksin spordiaasta lõpetamisele ja parimate sportlaste autasustamist vaatama. Lõpuks sain ka ise Kultuurkapitali poolt tänatud.

Aitäh, kes te olete märganud; kes te olete hea sõna poetanud; kes te olete vajalikul hetkel toeks olnud; kes te jõudu ja energiat annate!

Jõuluvana

Jõulureedel ja -laupäeval oli ilm nii helge ja selge, et sai rahulikult jooksutiirud ära teha. Kohtasin 24ndal sörkides ka jõulumeest. Sõitis Lexusega. Meenus kohe endise naabrimehe karikatuur Maalehes, kus Jõuluvana ütleb põhjapõdrale autot tankides: "Vabandust, aga sel aastal lähen autoga, tuleb odavam." Juures kütusehind 0.99€/L.

Jõulud

Mulle väga meeldib, et koolis oleme aastatega liikunud kommertslike jõulude juurest nende pühade tõeliste ideede ja väärtuste lahtimõtestamiseni.

Selleaastase jõulupeo teemaks oli "Jagamise rõõm". Esinemised ja kõik peoga kaasnev oli samast ideest kantud. Näiteks klassisiseseid jõulukinke eriti enam ei tehtagi. Selle asemel oli nt III klass küpsetanud piparkooke kõigile õpilastele-õpetajatele, mille siis peol peale oma etteastet laiali jagas

Minu klass tuli sarnase idee peale. Küpsetasime üheskoos piparkooke ja jagasime need siis vallas inimestele koos heade soovidega laiali. Järgmiseks aastaks on samuti plaanid valmis mõeldud, kuidas veel kasulikumalt jõulurõõmu levitada.

Viimase koolipäeva ehk jõulupeo õhtu lihtsalt lesisin. Mitte midagi ei viitsinud teha. Kulus vast ära.

Nädalavahetus kulges asiselt, s.h J.Kõmmuse 100. sünniaastapäevaga seotult. Mulle avaldab tohutult muljet, kuidas tema järeltulijad hoiavad esiisa tegemisi au sees. Ühtlasi keskendusin enda ettekandeski sellele, et minu jaoks on Jegardi elutöö tema pere ja isaroll, mitte Gullkrona päästmine või rahvapärimuse kogumine, mis loomulikult on tähtsad ja tänuväärsed.

22-sel oli vahva jõululõuna töökollektiiviga Partsi veskis, magustoidu valmistamine ühendatuna piduliku söömaajaga.

Ka edasi on pühad rahulikult ja meeldivalt kulgenud. Loodan, et teil samamoodi.

2015

Maagilised taro kaardid ütlevad aasta 2015 kohta nii:

Kaalud (24. september - 23. oktoober)

Armastuses ootab sind ees põnevust ja vaheldusrikkust pakkuv aasta. Kui sul on kallim olemas, siis leiate koos ühiseid uusi ettevõtmisi, mis teid veelgi rohkem liidavad ja toovad suhtesse särtsu. Kui oled vallaline, siis on sel aastal oodata armumisterohket aega. Kohtud rohkem kui ühe inimesega, kes tekitab sinus huvi ning paneb liblikad kõhus lendlema. Parimateks kuudeks, kus saad nautida armastust ja lähedust on jaanuar, august ja detsember. Ainus aeg, millal võid tunda veidi melanhooliat ja nukrust on oktoober, kuid ka siis saad sellest üsna kiiresti üle.

Tööelu pakub kohe aasta algul sulle väga positiivse impulsi. Lisaks sellele, et tunned end ise justkui kala vees, saada ka rõõmu tunda suureneva majandusliku kasu üle. Aprillis puutud kokku teemadega, mis avavad sinu jaoks täiesti uued uksed ja pakuvad palju mõtteainet. Sellest tulenevalt muudad ka oma plaane ning teed enda edasise arengu seisukohalt olulise otsuse. See aitab sul jõuda lähemale oma eesmärkidele. Oktoober toob samuti kaasa palju uuendusi, pead võimalikult avatud olema ja valmis muutustega kaasa minema, ainult nii saad saavutada parimaid tulemusi. Parim aeg ongi kohe aasta alguses ning tähelepanelikum võiksid olla mais ja novembris.

Tervis sulle sel aastal erilist muret ei peaks valmistama ning seda eelkõige sellepärast, et oled hakanud endasse ja enda eest hoolitsemisse senisest suurema hoole ja armastusega suhtuma. Kuulad oma keha, lubad endale mõõdukuse piires naudinguid ning annad ka piisavalt füüsilist koormust. Kõik see tagab harmoonia ja tasakaalu, mida ongi vaja selleks, et saaksid tunda end hästi, tervena ja rõõmsana. Pisut rohkem puhkust võiksid endale lubada detsembris.

Nüüd oleks ainult vaja, et ma selliseid asju- a la ennustamine- usuksin :)

Vald

Tunnen juba mõnda aega, et asjad ei liigu päris nii nagu nad võiksid. Jah, võib ju leppida olukorraga, millesse oleme asetunud. Samas tunnen, et see ei vii meid edasi. Paigalseis on tagasiminek. Et jõuda edasi, tuleb hoopis rohkem pingutada ja lisaväärtust luua.

Teine asi on väärtushinnangud ja suhtumine. Näen siin selget puudujääki.

Lühidalt- väga lühidalt- öelduna. Sest pikemalt hetkel ei jaksa.

Sestap võtsingi volikogus sõna. Tean, et see teeb minu elu siin raskemaks. Et see muudab mõne inimese suhtumist minusse (veel) halvemaks. Ega väikeses kogukonnas ei olegi võimalik ühistest asjadest rääkida ilma et kedagi isiklikult puudutaks.

Samas mina soovin enamat. Minu sihid on kõrgemal. Sestap ei saa ma teha ilusat nägu ning puudujääkidest mööda vaadata.

Mulle teeb heameelt, et kui järgmise istungi punktina valla eelarvet käsitlesime, siis volikogu enamus (napp, aga siiski) toetas mõtet, et prioriteet peab olema lapsed ja kõik nendega seonduv. Loodan, et see suhtumine püsib eelarve järgmiste arutelude juures.

Jõulumees

Nädalavahetusel lükkasin tagasi kutsed asuda jõulumehe rolli. Olen küll aastatega harjunud esinema, saades tuttavate-sõprade poolt palju võimalusi selle praktiseerimiseks. Ent Jõuluvana roll on üks, mida mulle ei meeldi etendada.

Saan aru, et tegemist on rolliga, mille eesmärk on pakkuda rõõmu ja seetõttu on üpris raske sellest keelduda. Seekord tulin toime. Samas pean olema õnnelik, et kutsujateks on täiskasvanud, vastasel korral murduksin kindlasti.

Vabatahtlik

Nädala eest kohtusin Presidendiga. Vabatahtlike tunnustamisüritusel Türil.

Usun, et Toomasel oli suur rõõm minu kätt suruda. Aga tegelikult... ütleme nii, et üpris ootamatult tuli see kutse ja teade aumärgi saamise kohta. Teisalt, eks ta oli omamoodi meeldiv ka.

Mitte et ma tunneks et teen midagi teistest rohkem või paremini. Aga et on neid, kes arvavad, et see, mida ma teen, on õige ja vajalik.

Olen oma elus teinud palju vigu. Öelnud ja käitunud valesti. Teisi alt vedanud. Ka viimase viie aasta jooksul, mil vabatahtliku tööga sihipärasemalt kokku puutunud olen. Kui nüüd praegu vaid (või peamiselt) vabatahtlikul tegevusel peatun, siis paljuski on ebaõnnestumised või komistused tulnud sellest, et ma ei ole osanud planeerida. Olen omadega ummikusse jooksnud. Sest olen võtnud lisaks sellele, kuhu meelsasti panustan, ka muid väljakutseid vastu. Nii tahaks ju kõigile meeldida, nagu ka Ott Sepp oma suure miinusena monoetenduses välja tõi. Ja kui kutsutakse midagi tegema, siis kuidas sa ära ütled. Ikka mõtled, et mis see siis ära ei ole. Teeme ära!

Samas sel hetkel sa ei kalkuleeri, et tegelikult ei olekski mingit probleemi see ära teha...kui ainult seda, teist ja võib-olla ka kolmandat poleks juba samuti lubanud teha. Ja jällegi ei taha ma sellega viidata asjaolule, et vaat, ma olen ikka nii mitme asjaga tegelenud. Kindlasti mitte seda. Sest minu silmad on selles osas küll avanenud, et ma näen, kuivõrd palju on meie ümber neid, kes midagi puhtalt hea tahte pärast ära teevad. Jah, on ka neid, kes kõrvale vaatavad, aga neil ma ei peatu.

Selle ummikusse jooksmise juures on olnud ka see faktor, et ma ei ole osanud puhata. Leida aega iseendale. Ja kui siis korraga selline aken avanes, siis ei tahtnud seda akent enam kuidagi kinni panna. Pigem oli soov hoida see pärani ja värsket õhku hingata, nii palju kui jaksad. Sest kes teab, millal see taas paokile saab.

Aga usun ka seda, et inimene suudab kõige paremini õppida iseenda kogemustest (ja ka vigadest). Loodetavasti olen ka mina midagi õppinud. Ses osas arenenud ja õigeid valikuid teinud.

Sest on selge, et oled efektiivsem, kui panustad millessegi suure võimsusega, kui et panustad natukene siia ja natukene sinna.

Selles osas on muidugi veel arenguruumi. Ma ei ole leidnud väljundit, mis ühtepidi pakuks piisavalt koormust, samal ajal oleks täielikult motiveeriv ning meeldivalt tasustatud. Ent ma olen kannatlik ja tean, et küll see hetk ka saabub.

Praegu ma tunnen, et mul on tahet ja jõudu siin Emmastes midagi teha. Niisamuti on piisavalt väljakutseid, millega tegeleda.

Olen tänulik ka oma tööandjale, et mul on võimalus põhitöö kõrvalt vabatahtlikku tööd teha. Hetkeseisuga, oma mõtetes vähemalt, olen end kooliga sidunud kuni 2017. aasta kevadeni. Siis on üks klass algusest lõpuaktuseni viidud.

All aga viited Türil toimunule.

Presidendi ametlik kodulehekülg, Aktuaalse Kaamera uudistesaade, Päevakaja Vikerraadios, personaalvideo.

Jõulud

Täna saabus esimene jõulukaart. Saatjaks THI.

Advendiaeg

Pühapäev, 1. advent. Tähenduse järgi härras ja õnnis aeg. Ootuseaeg.

Jah, ilus on see aeg või siis keskkond, mis meid ümbritseb ja mis on sellest ajast tingutuna just selline nagu ta on. Ehk siis küünlad, värvilised või vilkuvad tuled. Üldiselt ollakse ka viisakamad ja heatujulisemad.

Aga see on ka kõik. Muu tilulilu ei ole minu meelest vajalik. Või siis täpsemini, minu jaoks vajalik. Kui see teistele rõõmu pakub, siis olgu nii. Mind ei häiri. Ise aga nahast välja pugema ei hakka, et sellega kaasa minna.

Selles suhtes meeldib mulle jällegi nö maakohas elada. Siin on talviselt karge ehk loodus toon naeratuse näole. On tuled, mis toovad soojust ja valgust pimedasse kaamoseaega. Ent puudub üldjuhul kommerts ja üleliigne.

Teisalt see nö ootuseaeg, enese sisse vaatamise ja analüüsimise aeg on mul juba viimased pool aastat kestnud. Ilmselt ei ole piisavalt aega olnud, et põhjalikult süveneda (või on pool aastat ikkagi liiga lühike aeg?), sest vastusteni ma kuidagi jõudma ei hakka.

Mitmed asjad on saanud selgemaks ja mõndagi olen ümber väärtustanud enda jaoks, aga tunnen, et ma ei hakka ikka veel nö kohale jõudma... Hingerahu. Millegipärast lõi sellise sõna praegu, neid ridu kirja pannes ette. On siis see see, mida ma otsin?