Reede, 2. jaanuar 2015

2014

Üks aasta on taas ajalooks saanud. Vastuoluline aasta. Minu jaoks. Võib-olla ka riigi, isegi maailma mastaabis vaadatuna. Aga peatun peamiselt iseendaga seotul.
Oluline samm oli kindlasti jalgpallitreeneri C-kategooria litsentsi omandamine. Pikad päevad pealinna sõidu tähe all, õnneks oli koolitus sisult huvitav. Ja kuigi minust suure tõenäosusega ei saa põhikohaga, veel enam professionaalset treenerit, siis usun, et seal omandatut on võimalik ka mujal rakendada. Rääkimata sellest, et seda oma kire ehk jalgpalli juures kasutada.
Kui jätkata jalgpalliga, siis mahtus aastasse põnev MM. Ühtlasi kogesin jällegi, kuivõrd sügavale meie ühiskonda on jalgpall tegelikult pugenud. Arvestades kui palju ja kui erinevates seltskondades MM- ehk jalgpallist räägiti. Olgugi, et rõhuasetus ja vaatenurgad olid erinevad. Aga peateema- jalgpall- ikkagi üks.
Tiitlivõistlustest jääb kindlasti meelde ka Meistrite Liiga finaal. La decima. Kümnes tiitel, mida nii kaua oodatud oli. Ja kuidas see saavutati! Võimas. Kindlasti mäletan selgesti 2002. aastat ehk Reali üheksandat karikavõitu. Kas aastat 2000 mäletan või on see hilisemate mälukildude tekitatud virvendus, ei oska öelda. 1998. aasta finaali ma pigem ei vaadanud. Küll tean, et vutti siis ehk sajandivahetusel juba jälgisin. ML-i ka. Kolmapäeviti oli tollal Paladel korvpallitrenn ja õhtul veel spordihall tasuta kõigile avatud ehk võimalus ka täiskasvanutega mängida. Ööbisin siis vanaema pool. Mäletan, et tihti juhtus, et väsimus sai võitu ehk mängu lõpuni vaadata ei jaksanud. Siis polnud ka internetti käepärast, rääkimata sellest, et see taskus (ehk mobiilis) oleks. Seega kulus veel üksjagu aega, kuniks tulemused teada sai. Aga 2002 on eredalt meeles. Eelkõige muidugi Zidane fantastilise üle puusa löögi pärast. Sellest ajast saadik olen Los Blancos´ele kaasa elanud.
Ja jalgpalli mahtus aastasse üldse palju. Suuremalt jaolt nö kohalikul ehk Hiiumaa tasandil. Noorte trennid ja Linnameeskonna tegemised.
Veebruarikuu teine pool on aeg, mille põhjal tahtsin aasta ebaõnnestunuks lugeda. Tegelikult ei saa ma seda aga teha. Tagantjärele vaadates ja mõeldes, arvan, et olen seda taaka piisavalt palju kandnud ja edasist elu ja olemist mõjutada lasknud. On aeg sel minna lasta. Minevikku ei muuda. Muuta saab vaid seda, mis ees ootab. Tahan uskuda, et raskused on selleks, et need ületada. Et siis tugevamana edasi minna. Tahan uskuda, et olen sellest kõigest midagi vajalikku ja kasulikku kaasa võtnud.
Mitme koha pealt on minu silmad nüüdsest (rohkem) avanenud. Olen ka (veel enam) aru saanud, et tegelikult on maailmas headust palju rohkem kui kurjust. Häid inimesi on meie ümber palju, tihti ei pane me neid lihtsalt tähele või võtame iseenesestmõistetavalt. Nii ei tohiks. Niisamuti tuleb enesele selgeks teha, mis on meie elus tegelikult prioriteedid ja siis neile panustada.
Naistepäevast alates olen nö taastunud. Sport ja sõbrad on tõhusaks toeks olnud. Raske on seda väljendada, kuivõrd tänulik ma olen end ümbritsevatele headele inimestele. Ja neid on ootamatult palju olnud. Ma ei taha kirjutada, et loodan saada võimaluse nö võlg likvideerida, sest see tähendaks, et keegi peaks oleme situatsioonis, kus tal on abi/tuge vaja. Ideaalis loodan, et sellist vajadust ei teki.
Mida ma aastal 2014 veel ei osanud, on oskus puhata. Tõsi, aasta lõpus ma proovisin selles osas end parandada. Aastat tervikuna vaadates on aga parandamisruumi piisavalt. Põhiküsimus ei olegi ajas, sest see on üldjuhul ikka planeerimise küsimus. Küsimus on, kuidas puhata. Puhata nii, et selle läbi välja puhkaksid.
Vaadates veel aastale tagasi, siis palju auru on läinud volikogu ehk valla tegemistele. Sealhulgas torkisin kõvasti tagant arengukava koostamise protsessi ja andsin sinna ka ise panuse. Tõsi, asi ei ole veel lõpule viidud, ent siiski, palju on tehtud.
Positiivsena saan ära mainida oma komisjoni (jah, mitte nüüd selles mõttes minu oma- tähtsustan kõigi panust võrdselt, aga eelarvekomisjon või arengukava koostamise komisjon või revisjonikomisjon jäid kuidagi kaugeks, et neid omaks pidada). Ääretult meeldiv seltskond, mis tänu naiste oskuslikule suunamisele on kenasti ühte kasvanud. Ja ma arvan, et valla tegemistesse on ka kiiduväärselt palju panustatud.
Eelpool mainitu on aga vabatahtlik tegevus. Ehk see, mille eest palka ei saa. Või kui üdini aus olla, siis see, millele peale tuleb maksta. Sestap olen väga õnnelik, et põhitöö ja ülemus seda võimaldavad. Ja taaskord, kuidagi imelik on õpetajaametit tööks pidada. Kutsumus ehk veel. Aga töö. Töö justkui eeldab, et teed midagi palga teenimise eesmärgil. Koolis käies seda tunnet küll ei ole. Teen seda, mida ma teen, rõõmuga. Suure rõõmuga. Jah, on häirivaid tegureid. Ja võib-olla olen end aastal 2014 neist liialt segada lasknud. Aga neist tuleb üle olla. Ja ma olen.
Kalendriaasta lõpp on aga justkui märk kusagilt kõrgemalt/kaugemalt olnud. Kinnitus, et oled õigel teel. Et just see on rada, mida mööda pead kõndima. Aasta ringijuht/koolitaja. Aasta vabatahtlik. Tänukiri Kultuurkapitalilt panuse eest maakonna spordielus.
Ilma halvata ei oskaks me hinnata head. Nii on. Hüvasti, 2014!

Kommentaare ei ole: