Teisipäev, 23. detsember 2014

Vald

Tunnen juba mõnda aega, et asjad ei liigu päris nii nagu nad võiksid. Jah, võib ju leppida olukorraga, millesse oleme asetunud. Samas tunnen, et see ei vii meid edasi. Paigalseis on tagasiminek. Et jõuda edasi, tuleb hoopis rohkem pingutada ja lisaväärtust luua.
Teine asi on väärtushinnangud ja suhtumine. Näen siin selget puudujääki.
Lühidalt- väga lühidalt- öelduna. Sest pikemalt hetkel ei jaksa.
Sestap võtsingi volikogus sõna. Tean, et see teeb minu elu siin raskemaks. Et see muudab mõne inimese suhtumist minusse (veel) halvemaks. Ega väikeses kogukonnas ei olegi võimalik ühistest asjadest rääkida ilma et kedagi isiklikult puudutaks.
Samas mina soovin enamat. Minu sihid on kõrgemal. Sestap ei saa ma teha ilusat nägu ning puudujääkidest mööda vaadata.
Mulle teeb heameelt, et kui järgmise istungi punktina valla eelarvet käsitlesime, siis volikogu enamus (napp, aga siiski) toetas mõtet, et prioriteet peab olema lapsed ja kõik nendega seonduv. Loodan, et see suhtumine püsib eelarve järgmiste arutelude juures.

2 kommentaari:

Liisur ütles ...

Huvitav ja julge s6nav6tt!
Loodan, et leidsid siiski rohkem poolehoidjaid kui "vaenlasi" peale k6n el6ppemist...
Tubli oled ja edu edasiseks!!!

Hergo Tasuja ütles ...

Julgeid, kes otse näkku negatiivse arvamuse ütleksid, on vähe. Selja taga sisistajaid on, aga nemad mind ei kõiguta.
Samas teeb rõõmu ja tegelikult isegi üllatas positiivselt, et on neid, kes nö õlale on patsutanud. Mitte et see olnuks eesmärk, aga annab tunnistust, et ma ei ole oma mõtetega üksi.