Kolmapäeval nautisin päeva Kärdla staadionil, kus toimus algklasside olümpiapäev. Isegi üksikud vihmapiisad ei suutnud positiivset üldmuljet kuidagi kõigutada.
Hommikul koolimajas küsis kolleeg, et kas tõesti lähed üksi kahekümne noorega võistlustele. Siis mõtlesin küll korraks, et kas tõesti. Aga meil on ägedad ja tragid noored, mistõttu ma sellele küsimusele rohkem mõtlema ei pidanud. Kõik sujus.
Tundub, et mõtteviis - kõige tähtsam on isiklik areng - on aasta-aastalt enam võimust võtnud. Ehk et medal kui selline pole peamine. Samas loomulikult teeb kurvaks, kui kaaslasel on neli medalit kaelas ja sina (seekord või ka taaskord) ilma kaasavarata koju lähed.
Õhtupoolikul toimus noorsootöö hindamise komisjoni viimane koosolek. Põnev muidugi, et vallavanem avaldas soovi komisjonis kaasa lüüa - klausliga, et osaleb vaid viimasel korral ja sisuliselt panustada ei taha/oska/jaksa (ei tea, mis see õige sõna on) - ning viimane kuupäev sai tema soovi järgi valitud. Ent keda kohal polnud? Just, arvasite ära.
Kui eelmisel aastal avanes võimalus olla üheaegselt nii 8. kui 9. klassi klassijuhataja ja seega ka tutipäeva korraldamisel kahel käel kaasa lüüa, siis seekord läks kuidagi lihtsalt. Uurisin, et kuidas aidata saaks ja püüdsin küll toeks olla, ent asjaolu, et sellest õppeaastast on koolis huvijuht, on sellised ettevõtmised hoopis tulemuslikumaks muutnud.
Viimased ainetunnid üheksanda klassiga olid õige magusad, kuna valmistasime küpsisetorti, mis õppetööga ühele poole jõudmise puhul nende esimesele klassijuhatajale kingituseks viia.
Eks reede hommikul oligi keeruline töölainel olla, kui tead, et kohe kõlab sinu jaoks viimane koolikell. Aga ka Margus leidis õige lähenemise ehk matemaatikas arvutasid nad minu teada jalgpalli või ka seebimullide ruumala.
Aktus oli meeleolukas. Ma isegi ei saanud päris täpselt aru, millised emotsioonid mind tol päeval valdasid. Esimese klassiga saime kokku siis, kui mina Emmastesse tööle asusin ning nemad alustasid kaheksandat kooliaastat. Olin siis ikka täielik algaja ja tagantjärele vaadates tulnuks päris paljut teistmoodi teha. Järgmise seltskonnaga saime kokku samamoodi alles siis, kui neil koolitee juba lõpusirgel. 94. lennu ehk tänavuste lõpetajatega olen aga saanud viis aastat kõrvuti astuda.
Laupäeva hommikul suundusime lõpureisile. Et klass päris ühele meelele sihtkoha ja tegevuse osas esialgu ei jõudnud, siis ühel hetkel tuli lihtsalt hääletada ja mulle sobivalt jäi peale looduspuhkus Pärnumaal. Samamoodi asjaolu, et ühel õpilasel oli kips käel, tähendas, et seikluspargis ma end proovile ei pidanud panema. Jäime temaga maapinnale, pildistasime ronijaid ja mängisime discgolfi. Ja Valgeranna seiklusraja rajad olid ka korralik väljakutse, nagu altki veenduda võis. Ehk et Roostal sain oma kõrgushirmust võitu ja läbisin koos noortega rajad, Nõmmel jäi viimasele minemata, kuna juba eelviimane pakkus ootamatult palju närvikõdi. Valgerannas oleksin ilmselt samuti takerdunud. Aga vähemalt ronijatel oli lõbus.
Õhtupoolikul oli jahe, mistõttu oodatud sajad või tuhanded Pärnu ranna suvitajad jäid meil nägemata. Ka ise vette ei läinud. Küll nägime ära TV-10 olümpiastarti päeva viimased alad ja saime koolikaaslastele kaasa elada.
Ujumata aga reisil ei jäänud, kuna Tolkuse rabas oli selleks sobilik koht olemas ja pühapäevane ilmgi hoopis sobilikum. Hiljem sai ka kruusakarjääris vees käidud.
Nüüd laias laastus kaks nädalat veel ja siis on päris lõpp. Lõpuaktus. Peale seda puhkus. Oodatud puhkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar