Laupäev, 6. mai 2017

Kena kevad

Viimase sissekande tegin 25.aprillil. Vahepeal oli juba kena kevade väljas. Päev hiljem keeras ilm aga hoopis teise lehekülje ette. Kiitus meie sportlikele noortele, kes suuremas enamuses otsustasid vaatamata tuulisele ilmale ja tumesinisele taevale siiski Cooperi testi ära teha ehk joosta õues tosina minuti vältel kestva testi sooritamiseks. Mõned jätsid selle siiski 3.mai peale, mil taaskord soe päike põski paitamas oli.
Ise oli mõttes õhtul Kärdlas ringleva kevade jooksul osaleda. Ent hilistalvine/varakevadine ilm jahutas indu. Lisaks oli asjalik vabandus hoolekogu koosoleku näol olemas.
Järgmisel hommikul suundusime õppereisile Tartusse. Terve kooliga, lisaks tubli hulk lapsevanemaid, seega täiesti uus kogemus. Ja vaatamata sellele, et sinna ning tagasi sõit tähendasid tundidepikkust istumist, sain esimesel päeva 16 ja teisel 25 tuhat sammu kokku :)
Esialgu, paari kuu eest, mõtlesin osaleda Haapsalu maratonil, et nö vormi kontrollida. Õnneks- tagantjärele- selgus, et samal päeval on valla aastapäeva tähistamine. Laupäev sattus eriti äge olema. Lörtsi- ja lumesadu. Nii et aprillikuu eelviimasel päeval oli maapind kenasti valge vaibaga kaetud. Samas  veel hommikutundidel sellele otseselt viiteid polnud. Kui ilmateade välja jätta. Ehk vaikus enne tormi. Magasin hommikul veidi pikemalt, kuna eelmistel päevadel jäi uni lühemaks. Kõhklesin, kas minna, ent tegin siiski, tõsi, tavapärasest veidi lühema jooksutiiru.
Nädala hakul pakkus Ülo, et äkki võtan ise volikogu nimel valla aastapäeval sõna. Esiti leidsin selle talle sobilikuma olevat. Leppisime siiski kokku, et hiljemalt reede lõunal, seega enne tagasisõitu heade mõtete linnast, annab märku, kuidas otsustas - kas kõneleb ise või mina. Seda ei toimunud ja esialgu eeldasin, et see tähendab, et teeb seda ise. Ei mõelnud sellele. Laupäeval- ilmselt joostes leidsin siiski, et peaks ka oma mõtted välja ütlema. Istusingi ennelõunal maha ja panin mõne rea kirja. Ilmselt oleks hea, kui aega rohkem olnuks. Saanuks selle suupärasemaks ja ladusamaks. Aga oma mõtted edasi andsin, küll isiklikuma, mitte niiväga volikogu vatenurgast, millest küll päris mööda ei läinud.
Kontsert-aktus ise oli minu meelest õnnestunult kokku sobitatud ja teine pool sellest sisuliselt väga tugev. Meil on vallas tasemel kultuurivilelejaid küllaga. Ja programmi koostajad/eestvedajad spetsialistid.
Samas kui vajakajäämistest rääkida, siis paraku on neidki. Nii näiteks ei suutnud vallavanem/vallavalitsus nii palju organiseerida ja teavitustööd teha, et Breveri preemia konkurss välja kuulutada ja läbi viia. Ehk et sel aastal jäi preemia välja andmata... Ja see oli üks, mille kohta minult juba samal päeval aru päriti. Et miks see aastapäevaga enam koos ei toimu. Ehk viimased aastad oleme kaks asja ühendanud ja see töötas. Nüüd pidin aga vastama, et need mitte pole lahku viidud, vaid üks jäi lihtsalt ära sel aastal. Teiseks peo ettevalmistused. Mõnus on vallajuhina tulla kohale viis minutit enne algust ja pärast kohvitamist, tordi söömist minekut teha. Samas kui vabaajakeskuse juht pidi näiteks veel lõuna ajal tühje euroaluseid koolimaja eest ära vinnama. Ehk sealt, kust seda võinuks teha, sealt abi ei pakutud või jäi see pealiskaudseks.
Pühapäeva hommikul oli enesetunne nadi. Pea paks otsas on vist sobilik väljend. Aga olin lubanud Haapsalus liigamängu vilistada. Jalgpalliliidule ilmselt meeldin, kuna kohtusid kohalik tiim, kus suhtluskeeleks vene keelt sama palju kui eesti keelt, ja Transferwise, kus platsile jooksid horvaat, mehhiklane, britt, hollandlane, brass, ahjaa- eestlased ka, vahetusest egiptlane. Minu inglise keele praktikabaas siin Hiiumaal on meeletu, mängijad rääkisid aga mitut eri inglishit :)  Ja päev otsa hoidusin spordiuudistest. Et kodus vormel-1 võistlust kordusena vaadata. Viskasingi diivanile. Ent väsimus ja monotoonne mootorihääl uinutasid kiiresti.
Esmaspäeval oli hommik veel põnevam. Nohu oli edasi arenenud, pea tuikas. Ärgates ja ringi liikudes läks justkui klaarimaks. Seega peaaegu oleksin isegi jooksuriided selga ajanud. Lõpuks langes otsus siiski mittejooksmise kasuks. Et aga noori Kärdla linna jooksule ärgitasin, tuli neile kaasa elama minna. Ja tegid päris vahvaid, isegi üllatavaid jookse seal.
Õhtul oli veel NK/KT tänuüritus Suuremõisas. Malevkonnapealikuna tuli osaleda. Kuigi enesetunne oleks vist midagi muud välja pakkunud. Õhtu üks osa oli ringkäik majas. Meie grupi giidiks sattus Vello. Temaga mängisime kümmekond aastat tagasi koos Maakilva mälumängusarjas. Siis ta loobus, viidates vanusele ja et pea ei tööta nii kiiresti enam. Samas tol õhtul tõestas ta vastupidist. Fakte tuli kui sooje saiakesi Hiiu Pagari uuest ahjust.
Teisipäeval lubasin hommikul 2.klassi tunde asendada, mis oli vahva vaheldus ülemise korruse tundidele. Samas oli ilmselt just see päev madalhetk, kus ühendusega ajus probleeme oli. Ehk lõõrid olid nohu tõttu päris kinni ja see andis kenasti tunda. Loobusin noorsootöö hindamise koosolekust ja tantsutrennist ning magasin pealelõunast õhtuni vahelduva eduga. Meistrite Liiga poolfinaali kahe Madridi klubi vahel ei saanud siiski vahele jätta.
Oleksin ilmselt ise loobunud, aga jällegi- et olin noori ärgitanud, siis tuli ka mul orienteerumisneljapäevakul osaleda. Esimest korda liikusin Käina alevikus sees kaardiga. Ja täitsa huvitav rada oli. Valinuks valikraja, kui poisid pikale poleks otsustanud minna. Eks tuli siis kaasa lontida :) Samas peale seda tundsin, et keha hakkab jälle inimese-moodi tööle. Et vist saab viirus tagasi löödud. Kuigi kodus viskasin juba enne AK-d pikali ja sinna jäingi kuni järgmise hommikuni.
Reede hommikul tähistasime koolis tagantjärele rahvusvahelist tantsupäeva ja siis tuli ka endal esineda. Üheskoos neljanda klassi poistega tantsisime pulgatantsu.
Pealelõunal ootas aga viievõistlus. Ilm on õnneks terve nädala soosinud õues tegutsemist ja seda ka siis. Et enesetunne oli paranenud ja täiskasvanute klassis oli osalejaid vähevõitu, siis lihtsalt tuli peale noorte poole läbiviimist ka ise võistelda.
Harjutada pole küll saanud ja kartsin et haigus on vormile tugeva(ma) jälje jätnud. Ent kokkuvõttes polnud vigagi. Kaugushüppes jäi tulemus küll alla viie ning odaviskes andsin pool meetrit, 200 meetris pool sekundit ära. Samas kettas 4 meetrit enam ja 1500 meetris kümme sekundit kiiremini. Kui võrrelda möödunud aastaga. Kokkuvõttes tähendas see, et parandasin punktiliselt tulemust ja kaitsesin eelmise aasta esikohta. Ei saa ainult aru, et mida ma siis eelmisel aastal tegin... ei mäleta, et haige olnuks... lihtsalt nõrk järelikult :)  Tuleb küll aus olla, et parimas eas mehepojad ehk gümnasistid olid eri põhjustel puudu ning konkurentsi pakkusid sel korral ikka nö päris mehed. Samas mõnusas õhkkonnas võistlus. Ja enesetunne läks liigutades etemaks. Tekkis isegi mõte, et äkki pidanuks ka 1.mail Kärdlas jooksma? Et võib-olla higistanuks juba siis pahad batsillid välja.
Teistpidi, puhata tuleb ka osata. Ehk kui mõni arvab, et olen kohati (liigselt) kriitiline mõne asja suhtes või nõuan teistel palju, siis see on suhteline. Ma nõuan endalt vähemalt kaks korda nii palju, kui julgen seda teistelt oodata.

Kommentaare ei ole: