Teisipäev, 25. aprill 2017

Sport

Laupäeval korvpalli Hiiumaa MV. Võtsime varakult plaani, ent siis tundus, et asi võib katki jääda, kuna tiimi kokku ei saa. Saatuslikud kohtumised ja mõtted reede hommikul kallutasid asja aga lõplikult mängimise poole. Ja nagu selgus, oli meid Viskoosas tervelt üheksa koos.
Maksimalistina tahaks alati võita. Realistina läksin rohkem lihtsalt mängima, kuna korvpalli kui sellist polnud teab mis ajast mänginud. Jah, vahel koolis noortega küll. Aga see pole see. Laupäeval sai ikka täiega lasta. Tõsi, paar korda oli see miinuseks, kuna tundsin, kuidas mootoris õlisurve liiga suureks läks ehk mõistus üle kees. Vahetasin siis end pingile.
Kui rünnakul oli kasutegur ikka üsna väike, siis kaitsemäng tuli turniiri lõpuks taas meelde. Gümnaasiumiajast on meeles, et Läänemaa liigas oligi mingi hooaeg rekord- 8 vaheltlõiget mängus - minu käes.
Ja vastu ootuseid kukkus tugev turniir välja. Esimene mäng oli ainus, mida ilmselt ei võitnukski. Hõbemedalistide vastu oli punkt-punkti mäng lõpuni, napp kaotus. Ja mida mäng edasi, seda ladusamalt kulges koostöö. 

Pühapäeval sai emadepäevajooksu trass paika. Veidi lühem, kui viimased aastad ehk 7,5 km. Aga mulle see rada meeldib. Et korvpallis kasutasin, eriti kaitseasendis, lihaseid, mis muidu nii suurt koormust ei saa, andsid jalad tunda. Panustasin õhtusele tantsutrennile. Ent võta näpust, just seekord jäeti pikem soojenduskava ära :)

Esmaspäeval jüripäeva teatejooks. Nagu näha, tuleb õige koha peal seista. Või joosta. Ehk Tõnu võttis viienda-kuuenda vahetuse linti. Just selle, mille mina lõpetasin. Viies vahetus, 400 meetrit. Noored tegid tugeva alguse ja sain vahetuse neljandana, üsna Martini selja taga. Proovisin temaga kaasa minna, võtsin järele ja kõrvale. Nagu hiljem kuulsin, vale otsus, sest see sundis tedagi lisakäiku panema :) Esimestele võtsime lähemale, seda oli silmaga näha. Aga viimased sada olid minu jalad ikka täitsa kinni ja Martin libises, justkui tal oleks suusad all nagu ta põhiala ette näeb, eest ära. Surusin, mis ma surusin, järgi ei saanud. Ja hapnikuvõlg oli päris suur. Tegelikult see oligi tagantjärele vaadates õhtu kõige suurem nauding, võimalus end üsna hingetuks pigistada. Teatevahetuse hetkel pilt enam kõige selgem ei olnud, aga Tiina leidsin siiski üles :)

Kommentaare ei ole: