Vaatad kalendrisse ja ongi 2/3 kuust selja taha jäänud. Kui märtsikuisel koolivaheajal sai ka omi asju ajada, siis peale seda olen enamjaolt nö väljapoole elanud.
Tegelikult alates vaheaja viimastest päevadest on pea iga päev/õhtu midagi ette tulnud, olgu siis spordiseminar, MTÜ üldkoosolek, volikogu, hoolekogu, haridusteemaline ümarlaud, NK vabariiklik matkamäng, pikett või kohtunikukoolitus. Iseenesest vahva. Veidi nadi on see, et tagasisidestamiseks, analüüsimiseks on vähe mahti olnud, kuna ka põhitöö võtab oma ja eelpool mainitud lisapalad tahavad ettevalmistusi. Aga olnu/tehtu seedimine ja endast läbi laskmine on tarvilik, et tegemist poleks pelgalt projektipõhise elamisega. Siis ongi seda teha saanud näiteks hommikuti voodis lesides - mulle meeldib aeglane ärkamine - või spordiringidel.
Pühadest tingitud pikk nädalavahetus pakkus võimaluse ka korraks nö täitsa välja lülitada ennast. Tõsi, paraku vaid üheks päevaks, suureks reedeks. Ja siis ongi peale endale võetud aega kohati selline sant tunne, et kas ma ikka võisin seda teha.
Samas, kuigi talv annab veel kaitselahinguid, pildudes ka keset päeva lumehelbeid või isegi rahet taevast alla ja kastes maapinna öösiti salaja külmakraadidega ja hallaga üle, on ikkagi kevad kohal. Tuulevaikuses, hetkedel kui on võimalust lasta päikesekiirtel oma ninaotsa sügada, tunnetad seda hästi. Pean rõõmu tundma, et kehalise kasvatuse õpetajana avaneb mul võimalus sellest vahetult osa saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar