Nagu olen varemgi öelnud, siis puhkuse alla lähevad vaid need päevad, kus kellaajalised kohustused puuduvad. Ehk saad ise oma tegemisi planeerida, oled oma aja peremees. Täna nii oli.
Ilm on meil- nagu optimistid ütlevad- meelierutavalt vaheldusrikas. Kord on päike, siis vihm, siis lörts, siis... Päeval tegin igal juhul ka jooksuringi. Kui olin kohalikku kruusakarjääri jõudmas, siis imestasin, et seal on nii korralik jääväli veel. Mine või uisutama. Selle kinnituseks hakkas samal hetkel lumehelbekesi taevast alla langema.
Joostes, jällegi, oli nii, et 4. ja 8. kilomeetri juures tunned, et võiks koju tagasi pöörduda järgmisest mahapöörde kohast. Et teeks täna veidi lühemalt, tubli niigi et välja tulid. Ja siis kui tuleb 11. kilomeetri märguanne, siis läheb samm jälle kergemaks ja muie näol kasvab suuremaks. Tänane nael oli muidugi see, et jooksin traktorist mööda. Olgu, kui täpne olla, siis metsateel, mitte maanteel :)
Jalgpalli kodune meistriliiga on ka hooga- ja millise hooga!- käima tõmmatud. Nii väravaterohket avavooru ei mäletagi. Sekka paar üllatustulemust. Õnneks on kohalikul tasandil, millel silma peal hoida. Sest kehtib mõte: enne kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Ehk et enne kui kiikad Euroopasse, tunne kodumaal toimuvat. Ise olen jätkuvalt Roosa Panter, lisaks hoian pöialt väiksemate linnade klubidele. Eriti Paidele ja Pärnule, kus ka isiklikud tuttavad palli taga ajavad.
Ja mingil moel võib spordi alla paigutada ka Eesti Laulu. Ei teagi, miks sel aastal tavapärasest veidi rohkem sel silma peal hoidsin. Lenna? Kerli? Või hoopis sümpaatne naabersaare Ivo. Poolfinaalis oma valla mees Leemet.
Aga pettusin. Olin kindel, et võidab Kerli. Ja siis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar