Oktoober

September lendas mööda justkui linnuparv, kes talveks lõuna poole liigub. Korra prääksus-kraaksus-vääksus, sõi kõhu täis ja läinud ta oligi.

Ülikooliõpingutega olen alustanud. Ja pidevalt on nii, et kolmapäeva õhtul tunnen justkui tahaks rong ilma minuta jaamast väljuda. Ent reede õhtuks, kui loengud-seminarid ja kohtumised kursakaaslastega selja taga, olen taas asjas sees.

Kuu algus läks ka uute tööülesannetega kohanemisele ning esiti oli tegemist piisavalt. Nö töövälisel ajalgi, kuigi ma ei kurda, sest olingi arvestanud ja kokku leppinud, et seoses ülikooliga tuleb asju teha ka siis kui võimalik-vajalik, olgu varahommikul või nädalavahetusel.

Muidugi on vahva, et kolmapäevad eriliselt sisutihedad said. Kaks korda jalgpalli meistrikad ja lõppu jänestepäev. Sel kuul õpetajate päev täpselt samamoodi, kolmapäeval.

Sekka ühinemisläbirääkimised kolme valla vahel ning oma valla asju. Järeleandmisi ehk ilma sisulise lähenemiseta ka neis kaasa lüüa ei tahtnud. Sel juhul oleks targem juba asi kellelegi teisele üle anda. Õnneks oli võimalik end ka füüsiliselt liigutada, et vaim värske püsiks. Ja tuleb kiita häid ning toetavaid inimesi enda ümber.

Ehk et tegelikult ongi nii, et kõige tähtsam on positiivselt mõelda, mitte tekitada iseendas asjatuid pingeid seoses rohkete ülesannetega. Kui tahta ja veidi planeerida osata, on kõik võimalik.

Ette vaadates tuleb oktoober sama sisutihe, novembris saab vaiksemalt võtta. Tõsi, sel nädalavahetusel toimuma pidanud vabariiklik matkamäng jääb ilmastikuolude tõttu ära ehk lükkub edasi. Aga ettevalmistustöid tehti eilse õhtuni... Samas pean aus olema ja tunnistama, et minu roll jäi väiksemaks, kui endale ise ette seatud standardi järgi tahaksin. Sama asi Hiiumaa rattanädalavahetuse ja Emmaste rattamaratoniga, kus panustan tegelikult vähe. Vähem kui ise ootaks endalt. Ja jällegi- vahva, et leidub entusiaste, kes vabatahtlikuna selliseid asju nagu just välja tõin, eest veavad ja korraldavad. Need on minu inimesed, kui mõtlen Eesti või Hiiumaa peale läbi Chalice´ laulu.