Võrkpallikoondis kaotas Makedooniale (mis riik see üldse on, eks?) - häbi neile! Ja pole see võrkpall üldse õige mängki.
Võrkpallikoondis võitis lätlasi (suur ja igipõlist naabrit, Lätit). Võitis teist korda veel. Pääses seeläbi EM-ile. Hurraa! Elagu võrkpall!
Jalgpallikoondis kaotas 0:5 Bosnia ja Hertsegoviinale (mis riik see üldse on, eks?) - mõttetu sats.
Jalgpallikoondis võitis Gibraltari (võimsa Hispaania naabrit) 4:0. Elagu jalgpall ja meeskond ja uus peatreener!
Meediat, aga ka- või just eriti-, sotsiaalmeediat jälgides on sellised kõikumised tavapärased. Aga tegelikult on nii, et koondise (ja Eesti riigiga) peaksid sa olema ikka igas olukorras. Arvestades meie riigi suurust, tulebki leppida asjaoluga, et võistkonnamängudes kogeme kaotuseid rohkem kui võite. Mistõttu viimaseid seda enam hindama peaks.
Aga mitte tulemus ehk võit või kaotus ei ole tähtis. Hoopis protsess ehk mängupilt. Eelkõige tahtmine, seesmine põlemine, soov midagi ära teha. Ja kui siis selgub, et sellest ikka ei piisa, et vastane ületab meid selles ja on tehniliselt paremal tasemel, siis tuleb sellega leppida. Otsida võimalusi kusagil ise juurde panna, aga kindlasti mitte tulemusele keskendudes tuld ja tõrva pritsida.
Viimane koondisemäng lõppes 0:2 ehk tulemus polnud kiita. Samas mängupilt küll. Mehed tahtsid mängida. Mängus oli lusti ja klassi. Ehk tegelikult on tegemist siiski positiivse tulemusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar