Kolmapäev, 19. oktoober 2016

Rattanädalavahetus

Kolmas Hiiumaa rattanädalavahetus selja taga.

Veidi kahetised mõtted. Ühest küljest on muidugi äge. Ja kui võistluse ajal tekivad vabad momendid, et saad lihtsalt nö mitte midagi teha, siis ilmselt asjad sujuvad. Teisel päeval ehk Emmastes nii oligi. Teistpidi tuleb ikka tõrkeid ette, mis paljuski seotud kas ressursipuudusest või sekkub force majeure.

Vahva on ka suurema osa kohalike elanike toetus ja kaasa mõtlemine. Ehk lubatakse rattarada oma krundilt üle viia, mõeldakse, kuidas anda oma koerale valvamisest vaba päev, et ta rattureid ei kimbutaks jne. Kõrvalepõikena - rada ette valmistades selgus, et haned on isegi kurjemad ja ohtlikumad majavalvurid kui koerad :)  Või see, kui Aare mitte ainult ei luba oma hobuste aedikut kasutada, vaid omaalgatuslikult kujundab ka maastikku rattasõbralikumaks.
Positiivsena saab tuua ka selle, et vähemalt 30 Emmaste kooli õpilast osales võistlussõidul ja ilmselt olnuks neid veelgi, kui kõigil töökorras rattad oleks. Lisaks olid mitmed abilistena korraldustiimis.

Minu tegevus algas paljuski alles neljapäeval. Ettevalmistavas osas olin väikevenna rollis. Põnevaks läks reedel, kui selgus, et Kõpus mereranna sõidul tuleb mul grupijuht olla. Seal sõideti kiiruskatsete põhimõttel. Ehk üheskoos liiguti kindlasse kohta, kus ajavõtusüsteem fikseeris seal läbitava distantsi kestvuse. Kolme säärase kihutamise tulemusel selgus võitja.
Põnev oli seetõttu, et mul jäi minimaalselt aega, tegemaks selgeks Kõpu poolsaare teed. Ausalt öeldes ei saanudki lõpuni selgeks. Aga õigesse kohta jõudsime küll alati :)  Ja üsna ettenähtud kilometraažiga ehk 52 kilomeetrit läbisin.
Et tegemist oli elamussõiduga, siis ilmselt ratturitele see suures plaanis sobis. Mina ise sain samas paar halli karva juustesse kindlasti lisaks. Aga loominguliselt lähenedes saab kõigega hakkama. Näiteks liikudes külavaheteel, mis kaardi järgi pidi olema ametlik rattatee, ilmus ühel hetkel risti teele lehmaaia karjus. Mis seal ikka, võtsime eest, kuniks mööda saime. Siis liikusime lehmakookide vahel- ja see tekitas ikka omajagu elamusi sõitjatele küll- edasi, jõudes õnneks taas suuremale teele välja. Ise tuli muidugi kogu teekonna jooksul teha nägu, nagu sa teaksid täpselt, kuhu lähed ja mida teed. Mis sest, et tegelikult hoiad hinge kinni, et see ka päriselt ikka nii oleks :)

Aga ressursist rääkides. Kui nädalavahetuse peakorraldaja on ise ühtlasi rekkajuht, siis ilmselt ei ole rahadega priisata.
Pildil õhtune, võistlusjärgne tagumise piduritule kontroll ja parandamine.

Teistpidi on vabatahtlikel korraldajatel jõudu küll. 2014, kui ise suuremat vastutust ürituse eest kandsin, tegin Emmaste rattaralli järel vallavalitsusele ettepaneku üks sild korda teha. Lubati. Ei tehtud. Kuu hiljem uurisin asja uuesti ja kui volikogu enamus leidis, et tuleks ära teha, siis lubati uuesti. Aga hammas ei hakanudki peale...
Pildil seesama sild, millele vallavalitsuse/EMKO jõud peale ei hakanud, ent mille Jaan igal aastal võistluse ajaks ohutuks suudab teha.

Emmaste sõit kulges tõrgeteta. Kui võistlusjärgne ajavõtt või täpsemalt selle tulemuste edastamine välja arvata. Võttis ülearu palju aega. Aga linnak sai kiiresti püsti, sõidud olid kenasti ajagraafikus, ilm pidas ja kaasaelajaid jagus ka.
Muidugi võistlejate osas pani madal veeseis, aga veel rohkem juba kuid kestnud negatiivne praamiteema kajastamine meedias korraliku põntsu. Ehk võrreldes näiteks eelmise aastaga oli sõitjaid hulga vähem.
Ja et asi ikka veel vähem täiuslik oleks, otsustas piimaauto juht, kohalik mees, õhtul mõned rajapiirded puruks sõita. Maanteeameti luba liiklust piirata oli saadud kella 16-ni. Ja isegi kui oleks lühemat aega olnud, ikka saanuks autojuht enne läbi/üle sõitmist paluda aiad eest tõsta. Aga no mis seal ikka, keegi nutma ei hakka ja aiad saab korda.
Nii sügavalt pole ka ammu maganud kui laupäeva või pühapäeva öösel.

Kommentaare ei ole: