Reede, 28. oktoober 2016

Töö

Esmaspäevase seisuga lõpeb üks tööleping. Ehk augustis huvijuht-majandusjuhataja kohale asumisest ei tulnud midagi välja. Sain sellest umbes kuuga aru ja esitasin ka lahkumisavalduse, mille käigus leppisime kokku, et jätkan oktoobri lõpuni. Seniks jõuab siis kas ülesannete jaotust muuta või uue inimese leida ja tööle pandu ei jää kohe seisma.
Sai selgeks, et praeguste ajaressursside juures ei ole mul võimalik tööülesandeid ettenähtud mahus piisavalt tulemuslikult täita, ammugi mitte tasemel, mida ise endalt ootaksin. Ja tuleb valikuid teha. Niisama tiksuda ja teha nägu, et teed tööd või siis teha seda nö poole jõuga, samas kuu lõpus palk vastu võtta, pole ka ju õige.
Tahaks ülikooliga hakkama saada, kuigi (või eriti kuna) on selgeks saanud, et see nõuab ikka hoopis rohkem aja- ja vaimujõudu, kui esialgu tundus.
Teistpidi ei ole 0,35 koormusega töö ka päris õige asi. Eriti kui selle sees on veel kaks poolt. Uskusin, et need on võimalik kokku panna ja proovisin seda teha, aga ei õnnestunud.
Pigem jätkan ainult 0,65 koormusega õpetajana, mis pakub mulle endale rõõmu ja väljakutseid. Ideaalvariandis võiks see koormus ühe aine raames kokku tulla, mitte kolme vahel jagatud olla. Aga ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse vastu ei ole mul ka midagi. Siit võis nutikam välja lugeda, et esimene eelistus on kehaline kasvatus. Nii on.
Ja tagantjärele targana oli mul juba päris mõnus eelmine tööaasta, kui saingi peaasjalikult kehalisele kasvatusele keskenduda. Aga eks ma püüan aru saada ka seisukohast, et tüdrukutel peaks olema naissoost kehalise kasvatuse õpetaja. Praeguseks ongi nad endale tragi õpetaja saanud. Lisaks võib ju vaadata asja selle nurga alt, et kui töö juures on juba mõnus, siis on oht mugavustsooni langeda :)
Seega põhimõttelised valikud väikeses koolis ongi, et kas jagad end mitme asja vahel või lepid osakoormusega tööga. Või otsid uue väljakutse.

Kommentaare ei ole: