Klassikokkutulek

Kui mina Pürksi jõudsin, polnud teisi veel näha. Tõsi, jõudsin ka natukene enne kokkulepitud aega. Samas andiski see võimaluse esmalt üksinda üks tiir Birkase vahel teha. Meenutada.

Peab ütlema, et ühikate poole kiigates tundus, et paaril toal olid täpselt samad kardinad ees, mis minu õpingute ajal ehk 10 aastat tagasi :)  Üldiselt oli näha aga progressi. Mitmete trepikodade uksed olid uue ilme saanud, samuti mõned majafassaadid, palju aknaid oli puitraamist plastikuks digimuutunud.

Kõige suurem kontrast oli aga ettevõtlus. Kohvik kultuurimaja küljes, kohe juuksurisalongi kõrval. Jah, juuksurisalongi.

Tõsi, ma olen vahepealse kümnendi jooksul Pürksis käinud. Seega kõik ei olnud minu jaoks uus.

Sportimisvõimalused on tunduvalt paranenud. Samal päeval toimuski sealsamas traditsiooniline mitmevõistlus. Kahju, et ma varem ei teadnud. Tulnuks veel varasema praamiga ja saanuks vähemalt viis ala kaasa teha. 

Küll nägin ära direktrissi. Ja üllatuslikult kohtasin ka ühte kolleegi. Nagu hiljem selgus, oli neilgi kokkutulek. Õppisid Lainega ühel kursusel ja seekord kohtuti Noarootsi poolsaarel.

See koht on maagiline. Igale poole kuhu liigud, iga nurga taha, kuhu kiikad, igalt poolt löövad mälestused ette. Nii palju on, mida meenutada.

Pool tundi sain lonkida ja mõne kohalikuga veidi vestelda, kuniks saabusid ka teised. Ma ei tea mida ma ootasin, aga põhimõtteliselt olid kõik üsna sama nägu ja tegu kui gümnaasiumipäevil.

Tegime ka üheskoos ringkäigu. Kiikasime endisesse klassiruumi. Aga ka poodi, kust loodeti leida legendaarseid küpsetisi. Neid siiski enam müügil pole.

Peatumispaigaks oli suht eraldatud puhkemaja. Eraldatud on vist isegi vähe öeldud. See asus päris konkreetselt peidus. Küll mere lähedal, ent sinna sõiduks läbi metsa oli kaardilugejat kõrvale vaja.

Esialgu tundusid kõik ehk veidi kohmetud. Aga eks aastad on ka möödunud ja mõnega ei olegi ehk vahepealse perioodi jooksul kokku puutunud. Kui aga lõunalaud sai kaetud ja selle ümber kogunetud, siis avastati, et tegelikult on tegemist samade inimestega. Ja tõenäoliselt oleks vaja ehk nädalat koosviibimist, siis võiks jätkata sama koha pealt, kust 2005. aastal lahku mindi.

Mulle läks väga korda Monika öeldu. Eks ma mõistsin teda tagantjärele- kui minust endast klassijuhataja/õpetaja sai- palju paremini, kui kooli ajal. Nüüd valgustas ta veel mõnd tahku. Ehk kuidas noor, otse ülikoolist tulnud õpetaja jäi kohati justkui kahe tule vahele. Eks klass pani ta algul proovile. Samas toimus meil klassis esiti tutvumine ja rollide paika panemine ka sisemiselt ja seegi oli väljakutse klassijuhatajale. Teiselt poolt aga kaasõpetajad ja juhtkond, kelle eest tuli meid kaitsta, kes meie tehtut õpetajate toas klassijuhatajaga korda asusid ajama.

Kokkutulekust jäi meelde fraas "Peeter haugub". Kes teavad, kuidas Pets end koolis ülal pidas, need saavad aru, mismoodi võis selline pealekaebamine tunduda.

Tegelikult meenus NG juba nädala keskel. Kui meediast käis läbi, et Vigala Sass lahkus. Mälumänguekskursioon viis meid 2005. aasta sügisel (jah, mina olin siis juba vilistlane) Saaremaale. Seal külastasime ka Sassi. Kokkutulekul meenutasime esimest mälumängugrupi reisi. 2003. kevadel Hiiumaale. Oli, mida meenutada. Kahju, et ma ei taibanud pilte kaasa võtta.

Klassiga sai kooli ajal Osmussaarel ja Pakri saartel käidud. Viimase reisi tähtsus klassijuhataja jaoks sai meie jaoks alles nüüd selgeks. Elu- ja mitut elu!- sõna otseses mõttes muutnud tripp oli see.