Mõeldes kirjandist

Allpool on toodud arvamuslugu Hiiu Lehest. Mõte tekkis seoses abiturientide lõpukirjandiga, kui enda kooliaega meenutasin.

„Mida te õige mõtlete endast? Püüate kala või? Pagan, mehed, teil on homme küpsuseksam. Teie küll küpsed ei ole. Peast võib-olla küll. Aga vaimselt küll mitte,“ kisendas Pets gümnaasiumi lõpukirjandile eelneval õhtul minu ja Igori peale. Meie peitsime pea teki alla, surusime naeru patja ning teesklesime magamist.

Võib-olla oli tal kärkimiseks põhjust. Ehk ei oleks pidanud päev otsa kala püüdma. Ja siis õhtul (olgu, pigem ikka öösel) takkajärele. Lisaks mitte enam jõe ääres, vaid ühiselamu teise korruse rõdul. Küllap (olgu, pigem üsna kindlalt) katsusime ka, kas ehk mõne akna tagant kala ei näkka.

Aga nüüd tagantjärele vaagides oli see ehk mingi sisemine kaitserefleks. Üks tähtis ning väga armsaks saanud eluetapp hakkas läbi saama. Niiöelda lapsepõlv. Ja armsaks sai ta millegipärast vahetult enne seda kui otsa lõppes.

Ees aga ootas ju täiesti tundmatu meri. Kuidagi ei saanud olla kindel, et pääseme ülikooli soovitud erialale. Või kas me üldse teadsime, mida me soovime? Samas ei tahtnud kohe tööle ka minna. Olime ju nii noored veel - 19 terendas alles silme ees. Ja mis sinna piiri taha minna. Siin Eestiski läbi käimata kohti küll ja veel.

Eks kindlasti oli hirm lõpueksamite eeski. Kuigi, karmid kutid nagu me olime, ei tahtnud me seda endale, veel vähem teistele, tunnistada. Ju siis see kalapüük ja lapsikute naljade tegemine maandas pingeid.

Mõnele tundub see kindlasti imelik. Samas oli meie jaoks veider hoopis klassiõdede käitumine. Kui meie särge püüdsime, siis nemad jalutasid mere äärde ning tagasi ühikate juurde. Ise samal ajal tsitaate või grammatika reegleid õppides.

Seesama Pets, kes meie peale häält tõstis, lesis aga pea terve päeva südamerahus oma voodis. Vaba päev ju. Imestasin kooli ajal korduvalt, et kuidas üks inimene kõike nii stoilise rahuga võtta saab. Aga sai. Ja ka lõpukirjand, mis paljude- eriti eesti keele õpetajate- sõnul sinu tuleviku määrab, ei kõigutanud tema vankumatut külmaverelist rahulikkust.

Mulle meenus see päev, kui ma mõtlesin homsele. Usutavasti on abiturientidele eelpool kirjeldatu tuttav. Ükskõik, kas siis minu ja Igor, Petsi või hoopis klassiõdede vaatevinklist vaadatuna. Tegelikult on kindlasti ka veel neljas või viies vaatenurk, aga see polegi oluline. Tähtis on, et igaüks leiaks oma üles. Ja ärge laske end kõrvalistest tegelastest segada. Meenub, et meil oli koolis traditsiooniks, et üheteistkümnendikud olid lõpukirjandile eelneval õhtul alati väga lahked.

Ikka pakuti kallitele lõpetajatele võimalust nende kulul õlut või odavat veini juua. Millegipärast pea alati keelduti ahvatlusest. Ja millegipärast ei tehtud seda pakkumist kunagi peale eksamit. Aga viksid ja viisakad oldi kirjandihommikul küll. Abiturientidele toodi kohv vaat et voodisse kätte. Tähtis päev ikkagi.

„Kuule, äkki peaks ka ikka neid tsitaate vaatama?“ pakkus Igor küpsuseksami hommikul. „Tea, kas jõuab,“ kõhklesin. „Valime ühe ja õpime selle pähe!“ oli toakaaslasel hüva nõu varnast võtta. „Selge. Teeme nii - ma valin sulle ja sina mulle. Ja lepime kokku, et kasutame neid kirjandis,“ pakkusin omakorda idee välja.

Ega see kõige targem idee vast ei olnud. Aga meile tundus see õige. Mina soovitan enne kirjandit teha just täpselt seda, mis endale meeldib. Ära kuula teiste nõuandeid - ole sina ise ja käitu, kuidas paremaks arvad. Kirjutama pead ju niikuinii sina ise.