Laupäeva hommik. Vaatasin F-1 kvalifikatsiooni ära ja ruttasin rattakiivrit otsima. Leidsin.
Soojendus- ja tutvumisring tehtud, registreerisin end Emmaste XII rattarallile. Et tahtsin järgmisel päeval vutti mängida, sai distantsiks 24 km. Hästi oli meeles nädalatagune trenn tõeliste rattahuntidega, kilometraažiga üle poolesaja kilomeetri kindlasti. Ja mismoodi jalad end õhtul ja järgmisel hommikul tundsid.
Stardis sättisin end ka rahulikult tahaotsa. Samas rajal leidsin, et poleks nii viisakas pidanud olema. Jäin nö karpi ja eks möödumised võtsid ka veidi energiat, mida rajal kulutada saanuks.
Rada oli sobivalt kiire. Tagumine kumm on suht sile juba, nii et maastikuralliks väga ei passigi enam. Et ma võidu peale ei sõitnud, võtsin ca 70% asja. Teisel ringil tõmbas metsas minust mööda Indra. 12-aastane tüdruk. Samas võitis ta sel aastal Samsung Estonian Cup rattamaratonide sarja omavanuste seas. Aga ikkagi, 12-aastane. Ja rebis rajal ikka päris hästi.
Haakisin sappa. Metsateed püsisin selja taga. Kruusalõigul võtsin ette ja mõtlesin, et tõstan tempot. Aga ei kadunud ta selja tagant kuhugi. Sättisin kiiruse parajaks ja vedasin siis kruusaosa ise, arvates et finišikoridoriks olen palju värskem. Muru peale minnes olime kõrvuti. Tüdruk tõestas, et on väärt vastane. Ei näinud põhjust end täitsa pöördesse sõita ja lasin veidi enne lõppu jala sirgeks.
Foto: Jaana Üksik
Hiljem selgus, et osutusin sel distantsil võitjaks. Nüüd protokolliga tutvununa näen, et meestest ja noormeestest sain küll jagu, aga Indra vend, temast aasta vanem, võitnuks mind vabalt, kui osalenuks meesteklassis.
Oma õpilastega panin satsi kokku, et ka 4x12 km teadet sõita. Tubli kolmas koht, osalejate arv polegi nii oluline :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar