Kirjade järgi on täna õpetajate päev.
Töö juures oli see eile. Peaks olema selline pidulik ja hästi rõõmus ja eriline päev, aga... Jah, päeva eest vastutajad nägid vaeva ja tegevusi oli mõeldud. Olid külalisõpetajad jne. Aga väike on see kollektiiv meil. Numbriliselt küll 16 õpetajat, aga reaalselt, igapäevaselt ikka pigem 10. Õpetaja keemia tuleb üheks poolikuks päevaks, õpetaja tööõpetus üheks päevaks (ja on terve päeva teises hoones) jne. Ja need, kes täiskoormusega tööl, on alatasa "lennus" ehk kogu aeg on midagi teha ja kuhugi tormata vaja. Ka neljapäevaõhtune väljasõit jättis kohati inimesi vaadates mulje, et tegemist on kohustusliku reisiga, mitte peoõhtuga. Vaadates lasteaiaõpetajaid, kes südamest naersid ja nalja viskasid, oli söögilaua ääres kontrast eriti ilmne. Kahjuks ei tea ma, kas see tundus vaid mulle nii, või nii oligi. Ja kui oli, siis mis on selle põhjus ja kuidas seda muuta. Samas ma tean head põhjust, miks õpetajate päeva koolis vaja on. See annab üheksandikele nii väärtusliku kogemuse- oskuse juhtida, seda tegevust planeerida, oskuse näha päeva õpetaja vaatenurgast. Rõõmustav oli nende elevil ja asjalikke nägusid näha, nii eelnevatel kui ka õigel päeval. Ja päeva lõpus kuulata kommentaare.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar