2009 -> 2013

2009 olin suhteliselt roheline. Just lõpetanud õpingud ja ajateenistuse mandril. Valisin kandideerimiseks IRLi. Ei saa öelda, et väga kampaaniale panustanud oleksin. Blogis kirja pandud mõtted mingil määral vist jõudsid inimesteni, aga sotsiaalmeedia ei olnud tänasel tasemel. Kuigi vaid nelja aasta tagusest ajast räägin.

Igal juhul õnnestus vaatamata selle, et paljud noored (s.h nii mõnigi sõber..) ei käinud valimas ja paar häält läks "miks sa Jumpsiga koos kandideerid?" küsimuse tõttu kaduma, koguda 33 häält. Üks rohkem kui tollane vallavolikogu esimees.

Kuigi algul olin pettunud, et lühikese nimekirja (kolmest üks pääses sisse) tõttu volikogusse asja polnud, läks see üle. Olnuks ma oma nimekirjas esimene, saanuks automaatselt (valimisliitudel on kummalgi neli kohta, seega meie olime kaalukeel) volikogu esimehe koha. 

Tagantjärele vaadates ei olnud ma selleks veel valmis. Seega tuleb olla rahul sellega, mida saatus sulle ette näeb.
Väärt kogemuse sain ka valimiste järel. Kui praegu räägitakse, et parteid on halvad ja valimisliidud, kodanikuliikumised head, siis maailm ei ole must-valge. Meile tõmbas valimisliit ikka konkreetselt koti pähe. Toomas andis poliitika osas hea õppetunni, kui suusõnalised kokkulepped mingit väärtust valimiste järel ei omanud.

Sain teisegi väärt õppetunni. Valisin "noore ja vihase" mehena agressiivse taktika. Ehk ründasin vallavõimu nende möödalaskmiste pärast. Jah, nad tegid lolluseid (ja kohati mängisid ka seaduse piiril), aga kas see õigustab minu käitumist? Sõnum jõudis küll suure osa inimesteni ja sain oma nime ka nö pildile. Aga eetiline see käitumine ei olnud.

Ja nii kõva mees olen ma küll, et oma eksimusi julgen tunnistada. Vabandust!

Nüüdseks olen nö küpsemaks saanud. Lähenen asjadele teisiti.