EV 108

Head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad.

On au, rõõm ja suur vastutus seista Eesti Vabariigi sünnipäeva eel siin, teie ees.

 

Eesti Vabariigi sünnipäevaga tähistame me otsust.

Otsust olla iseseisvad.

Otsust jääda püsima.

Otsust jääda iseendaks.

Iga kord, kui me seda otsust meenutame, peame küsima – kas me suudame ja tahame seda vajadusel uuesti teha?

 

Täna ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et maailm meie ümber on muutunud.

Järsult.

Närviliselt.

 

Kanada peaminister Mark Carney ütles hiljuti Davosi majandusfoorumil, et senine maailmakord on mõranenud.

Reeglid, mille järgi oleme aastakümneid mänginud, ei pruugi enam kehtida. Ajastu, mida pidasime enesestmõistetavaks, võib olla lõppemas.

See tähendab, et julgeolek ei ole enam vaikimisi tagatud.

Majanduskasv ei ole iseenesestmõistetav.

Demokraatia ei püsi ilma pingutuseta.

 

Meie, eestlased, teame hästi, mida see tähendab.

Eesti ajalugu on olnud katkemiste, pöörete ja murrangute jada.

Me oleme näinud, kuidas suurriikide kokkulepped joonistavad kaarte ümber, meie käest küsimata.

 

Ja ometi – me oleme siin.

 

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele algab mõttega, et eesti rahvas ei ole kaotanud tungi iseseisvuse järele.

See tung ei olnud romantiline unistus.

See oli ellujäämise küsimus.

 

Me teame, mis on riigipiiri taga.

Aga meid ähvardab isegi rohkem väsimus ja tüdimus.

Usalduse ning üksmeele puudumine.

Meid ähvardab usk, et keegi teine hoolitseb meie asjade eest.

 

Ei, head sõbrad.

Valmisolek algab meist endist.

Meie kodust.

Iga inimene vastutab esmase valmisoleku eest.

Nagu ütles president Kersti Kaljulaid:

„Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa.“

 

Räägime sellest, mis sõltub ainult meist endist.

Kas me oskame olla eriarvamusel, säilitades samas austuse?

Kas me oskame vaielda nii, et ei lõhu meie ühist kodu?

 

President Arnold Rüütel on öelnud: „Üksmeel viib edasi.“

See ei tähenda ühist seisukohta igas küsimuses.

See tähendab arusaamist, et Eesti on suurem kui konkreetne eriarvamus, mis meie vahel on.

 

Kui Barack Obama võitis USA presidendivalimised, kutsus veel ametis olev president George W. Bush tema ning eelmised riigijuhid lõunale.

„Minu sõnum, mida ma usun, et kõik siin jagavad, on see: me tahame, et Sul läheks selles ametis hästi. Oleme ühest või teisest parteist, aga me kõik siiralt hoolime sellest riigist,“ ütles Bush kohtumise järel Obamale.

See on küpse demokraatia tunnus.

Standard, mille poole püüelda.

 

Head hiidlased,

Kui maailm tundub ebakindel, siis tuleb vaadata lähemale.

Vaadata siia saali.

Vaadata oma kogukonda.

 

Meie maailmakord püsib.

Sest see ei toetu hirmule.

See toetub usaldusele.

 

Siin küpsetatakse endiselt leiba.

Naabrid aitavad naabreid.

 

Riik ei ole ainult kaitsekulutused ja diplomaatia.

Riik on õpetaja Käina lasteaias.

Turvatunnet pakkuv perearst Emmastes ja vabatahtlik päästja Kõrgessaares.

Töökohti loov ettevõtja Kärdlas.

Maa eest hoolitsev põllumees Pühalepas.

 

Nendes tegudes elab Eesti.

Ja just seetõttu olen ma veendunud – Eesti ei kao kuhugi!

 

Optimism ei ole naiivsus.

Optimism on otsus.

See on otsus uskuda, et meie pingutus loeb.

Et meie hääl loeb.

Et meie panus loeb.

Me ei vali aega, milles elame.

Aga me valime, kuidas me selles ajas käitume.

Kas me tõmbume endasse? Või hoiame selja sirge?

Kas me süüdistame teisi? Või tegutseme ise?

 

Eesti ei ole valmis projekt.

Eesti on pooleli olev töö.

 

Ma usun hiidlastesse.

Ma usun eestlastesse.

Ma usun sellesse riiki.

Eesti Vabariiki.

 

Ja ma olen veendunud, et ka 50 ja 100 aasta pärast seisab siin keegi, kes ütleb:

Me ei olnud täiuslikud.

Aga me olime ühtsed.

Oli keeruline.

Aga me hoidsime kokku.

Ja me tulime sellest läbi.

 

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

* kõne Hiiumaa valla Eesti Vabariigi 108 sünnipäevale pühendatud aktusel 22.02.2026 Käinas

Laeva- ja lennustatistika

Selle aasta esimese kuuga liikus Heltermaa-Rohuküla liinil üle mere 16 530 sõidukit ning 30 456 reisijat.

See on vastavalt 285 ja 1028 võrra enam kui aasta eest. Ja vastavalt 1277 ning 1053 võrra rohkem kui aastal 2024.

Samal Kärdla-Tallinn lennuliini kasutas 632 reisijat, kuna aasta eest oli neid 772 ja veel aasta varem 881.

Molutamise päev

Head molutamise päeva!

"See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita," kirjutas Fred Jüssi.

Täna on molutamise päev, mis on pühendatud viljakale mittemidagitegemisele. 29. jaanuar, sest täna on Fred Jüssi sünniaastapäev.

Oluline on aru saada, mida selle päevaga silmas peetakse.

Molutamine ei ole aja raiskamine.

Molutamine on viljakas mittemidagitegemine. Teadlik aja võtmine, et akusid laadida, vaimset tervist hoida ning pikemas perspektiivis viljakust tõsta.

Möödunud aastal olid ainuüksi läbipõlemisega seotud otsesed kulud töövõimetuslehtedele/haigushüvitistele miljon eurot.

Eestis on aastas suurusjärgus 300 000 vaimse tervisega seotud haigusjuhtu. Ja seda 1,3 miljoni elanikuga riigis.

Need on asjaolud, mida ei saa eirata.

Molutamise päev juhibki sellele tähelepanu. See on päev, mis väärtustab teadlikku puhkust, vaikust ja aeglast looduses olemist.

See on hetk, kus sa ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama. Just nii tekib ruum märgata enda mõtteid, ümbrust ja rütmi, mis looduses on alati olemas.

Hiiumaal on see lihtne, sest saar on vaikne ja hajus ning loodus on alati lähedal.

Kultuuriaasta 2025

Austatud kultuurivaldkonna eestvedajad, loojad, hoidjad ning toetajad.

Aasta lõppedes on tavaks vaadata üle õla.

Selleks, et aru saada, kuhu me teel oleme. Kas samm, mida astume, on kindel. Sobiva kiirusega.

2025 oli Hiiumaal rahvariide aasta.

Kapist välja tulemise aasta. Või siis kapist välja võtmise aasta. Rahvariided ning rahvusliku motiiviga riided võeti kahtlemata tavapärasest rohkem kapist välja.

Teinekord elus piisabki sellest, et vaadata, mis meil kapis on ja mida me sealt välja võtame.

Laulu- ja tantsupidu ning „Iidlase oma“ laulu- ja tantsupäev kui aasta tipphetked.

Aga rahvariie ilmus ka sinna, kus teda pigem harva näeb – kooli, kontorisse, tänavapilti.

Vaikselt, aga enesestmõistetavalt.

Just siis, kui miski muutub enesestmõistetavaks, on ta päriselt kohale jõudnud.

Avati isegi uus kool. Hiiumaa Rahvariidekool.

See on enamat kui oskus, kuidas riideid valmistada. See ei lõpe õmbluslaua taga, vaid algab seal.

See on teadmine, kuidas kultuuri kanda. Edasi ja edasi.

Rahvariie on täpne. Mõõdetud, kaalutud, mustris. Ja samal ajal elus. Nagu kultuur isegi.

Aasta algas rõõmsa teatega, et Hiiumaa Muuseumide näitus „Hiiumaa rahvariiete ilu ja võlu“ on nomineeritud Eesti muuseumide aastaauhindadel aasta näituse kategoorias.

See on tunnustus ning märk, et kui hiidlased midagi teevad, siis tehakse seda südamest. Ja hästi. Väga hästi.

Sama kinnitas näiteks Reigi pastoraadi kesksuvine näitus „Genius Loci VI. Paradiis“, mis leidis äramärkimist Eesti Rahvusringhäälingu kunstiaasta ülevaates. Asukoht, ajalugu ja sisu said kokku ning muutsid külastuse terviklikuks elamuseks.

Kohavaim ei ole Hiiumaal mitte kujund, vaid tööriist.

Nagu on kirjutanud Emil Tode: „Vana on kõige alus, aga vanast saab aru ainult uut luues.“

Vaadates edasi, jõuame paratamatult ka järelkasvu küsimuse juurde. Kas oleme piisavalt teinud, et rahvakultuur oleks loomulik osa haridusteest? Kas meil on julgust viia rahvatants õppekavadesse?

See ei ole ainult kultuuriküsimus. See on haridusotsus. Väärtusvalik. Ning väärtusvalikud näitavad alati ära, millist tulevikku me päriselt tahame.

Nagu ütles President Lennart Meri: „Kultuur ei ole kulu, vaid investeering – kõige pikema tasuvusajaga investeering.“

Just äsja Vallavolikogusse jõudnud Hiiumaa haridusvaldkonna arengukavas on hiidlase identiteet ja omakultuuri väärtustamine selgelt kirjas: hiiu keel, rahvakultuur, kodulugu, loodusharidus, rahvatantsurühmad. See on teadlik valik.

Samas küsimused ja muremõtted püsivad ning kerkivad ikka ja jälle.

Teisalt. Kohaliku tasandi mured kahvatuvad riigi tasandil toimuva ees.

Aeg-ajalt tekib küsimus, kas ja kellele kultuuri üldse vaja on. Vähemalt osa žanreid võiks täitsa vabalt koos palgaliste töötajatega maha tõmmata, sest päevapoliitika ja uudised täidavad selle ruumi niigi.

Ma seda tsirkust ei hakka siin avama. Kuigi tsirkus liigitub vist samuti kultuuri alla?

Peatun tõelisel mustkunstil. Hasartmängumaksul. Ja hasartmängumaksu seadusel.

Hasartmängude vist ainus päriselt positiivne külg ongi see, et selle maksustamise kaudu toetatakse kultuuri ja sporti.

Nüüd aga viskas üks korvpallur meistriliiga kohtumises ehk parlamendi saalis omakorvi. Selle tagajärg on märksa tõsisem kui kaks punkti vastastiimile. Selle hooletuse tõttu kaotab Eesti kultuur sel aastal mitu miljonit.

Teatrietendusel teksti sassi ajamine võib olla naljakas eksimus. Juhtunu on aga praak, mille tagajärjed kanduvad kaugele.

Ja eriti nukraks teeb, et kui ministeeriumi asekantsler vabandas, siis Riigikogus seda seadust läbi surunute suust ei ole ühtegi kahetsusnooti kõlanud.

Kas võime eksimustest aru saada ning oskus vabandada võiks olla märk kultuursusest?

Õnneks kultuur ei ela majades ega eelarveridades, vaid inimestes ja inimestevahelistes suhetes.

Mind on mitmel puhul hurjutatud liigse optimismi eest. Ja et seeläbi justkui ignoreerin reaalsust.

Kahtlemata olen optimist. Aga see ei tähenda silmaklappide kandmist.

Oleks küll tore, kui suudaksime olla sama tublid kui norrakad murdmaasuusatamises, kes hõivad kaheksa parema seas seitse kohta. Ning sihid peavadki kõrged olema!

Samas julgen rõõmustada väiksemate kordaminekute üle. Tänase sõnavõtu algusest näidet otsides. Jah, ma usun küll, et jõuame ka noorte tantsurühmade taastekkimiseni. Ja südamest rõõmustan, et meil on tantsurühma jagu noormehi, kes valmistuvad Meeste Tantsupeoks.

Julgen olla optimist, märgates Hiiumaa inimeste tegemisi. Ma vabandan, et ei oska seda märkamist sugugi mitte alati väljendada ja vahetult välja tuua. Aga olen sellest teadlik. See annab jõudu ja usku.

Tänane kokkusaamine on paljuski tänuõhtu.

Täname neid, kelle hool, tugi ja suunamine tagab järelkasvu.

Oleme tänulikud neile, kes hoiavad mustri sirgena ja lubavad samal ajal värvil püsida.

Täname neid, kes loovad kultuuris täiesti uut ruumi. Nii füüsilist kui vaimset.

Aitäh teile selle eest, et Hiiumaal on kultuur mitte ainult olemas, vaid elus.

Meie ülesanne on tagada, et see ei jääks helgeks unistuseks Kunglast.

Vastupidi. Ja eriti aastal 2026, tuletornide aastal, peame püüdlema selle poole, et see oleks justkui tuletorn, mille valgusviht näitab suunda.

Tuletorni valgus ei muuda tormi väiksemaks, aga aitab merel püsida.

Kinnitab, et kindel jalgealune on olemas ning käeulatuses.

Aitab meeles hoida, et kodu on siinsamas.

Soovin, et uus aasta võimaldaks meil kõigil uutesse kõrgustesse tõusta. Üheskoos.

* Hiiumaa kultuuriaasta avamine. Käina Kultuurikeskus. 21.01.2026

Spordiaasta 2025

Head sportlased, treenerid, toetajad, spordisõbrad.

„Sa ei pea olema parim, et alustada. Aga sa pead alustama, et saada parimaks.“

See mõttetera tuli mulle meelde, kui vaatasin möödunud aastale tagasi spordi ja liikumise vaatenurgast – just Hiiumaa kontekstis.

Hiiumaa on väike. Meie rahvastikupüramiid kosub pigem ülemises otsas – elukogemust lisandub, noori on suhteliselt vähem. See tähendab, et neid, kel kõik veel ees, sealhulgas võimalus tippsportlaseks sirguda, on lihtsalt arvuliselt vähem.

Samas tundub mulle, et Hiiumaal on soodne kasvukeskkond. Kes on siin endale kõrged sihid seadnud, sel on päris head eeldused nende saavutamiseks.

Meil ei ole täna olümpiasportlasi. Aga on hoopis teine tunne vaadata korvpalli rahvuskoondise mängu, kui platsil teeb tegusid nö oma-küla-poiss. Korvpallis võib seda tunnet ka tulevikus kogeda – meil on ägedad noortepundid sirgumas.

Võrkpall oli möödunud aastal taas rohkem pildil – seda näeme peagi ka tunnustuste jagamisel.
Jalgpallureid sai helesinisel ekraanil aga kõige rohkem näha, sest valmis lausa videosari FC Hiiumaa tegemistest.

Pikk õhtu on ees, ma ei hakka siin kõiki spordialasid üles lugema. Peamine on see, et saame üheskoos tõdeda – tublisid tegijaid jagub.

Möödunud aastast väärib veel esiletõstmist, et orienteerujad tõid lisaks tavapärasele medalisaagile saarele ka Eesti meistrivõistlused. Sain ka ise veenduda nende ladusas korralduses. Ja olgu mistahes spordiala – kui Eesti MV toimuvad Hiiumaal, on see alati kiiduväärt asi.

Petank, hiidlaste ala, sai eelmisel aastal olulise maamärgi – sisehalli. Tõsi, Viimsi. Aga Margus Berkmanni kaudu võime seda siiski natuke hiiumaiseks pidada.

Uue alana on käima läinud noolevise – vabandust, teadlikult eksisin – ikka darts.

RMK eestvedamisel on meil lisaks matkarajale rattarada.

Sügisel toimus suur liikumispidu, mis peab saama traditsiooniks.

Alanud aastal saab kindlasti rohkem tähelepanu purjetamine – jahtklubi Dagö tähistab 50. sünnipäeva. Ning tuletornide aastal ei saa ilma tuletornide jooksuta. Isiklikult loodan, et sellest kujuneb samuti traditsioon ja ajapikku Saaremaa kolme päeva jooksu laadne äge spordisündmus.

Siit on hea kokku võtta, miks seostub mulle 2025. aasta just selle tervituse alguses mainitud mõtteteraga.

Liikumine sai palju tähelepanu. Ja liikumine on popp.

Varem on toimunud näiteks „Emmaste liigub“ sari. Siinsama spordikeskuses on pühapäeviti liikumishommikud peredele. Mitmed on kutsunud koos kepikõndi tegema.
Mõne aasta eest leidis aset Hiiumaa ja Saaremaa vaheline sammuvõistlus.
Iga aasta lõpus toob ettevõtmine „Kõhtu ruumi“ mitusada inimest Palukülla matkama.

Joosep Niit on Hiiumaa lõunast põhja ning idast läände ühe jutiga läbi jalutanud.
Peaaegu-hiidlane Alo Lõoke suutis aasta jooksul igat päeva alustada hommikujooksuga.

Aga värise, Alo.

Meil on sammumises uued edetabeli esinumbrid: Eike Meresmaa ja Ave-Riin Laanbek.

„Iga treening, iga pingutus, iga väike samm loeb. Just neist sünnib suur tulemus.“

Nii on spordi olemuse kokku võtnud Ameerika sprinter, seitsmekordne olümpiavõitja ja neljateistkordne maailmameister Allyson Felix.

Soovin, et meil kõigil oleks see keegi. Isiklik innustaja – treener, sõber või kaaslane –, kes tagab, et esimene samm saaks tehtud. Kes toetab, et sellest saaks püsiv pingutus.

Nüüd asume tunnustama tulemusi, aga homme liigume edasi!

*Hiiumaa spordigala. 08.01.2026 Hiiumaa Spordikeskuses.

Elanike arv

Eesti elanike arv 1. jaanuaril 2026 ja 2025.

1365142 1370351 vahe -5209

Hiiumaa elanike arv 1. jaanuaril 2026 ja 2025.

9797 9778 vahe 19

Hiiumaa on ainus maakond Harju- ja Tartumaa kõrval, kus elanike arv kasvas.

Harju    649815 649071 vahe 744

Tartu    162937 162734 vahe 203

2025

Lasin Kratil lõppevast aastast meediamonitooringu põhjal kokkuvõtte teha.

Kiire “aasta lause” stiilis kokkuvõte

2025 oli Teie jaoks aasta, kus valimistsükkel testis ja seejärel kinnitas usaldust: tulemused andsid mandaadi, koalitsioon raamistas järgmised neli aastat ja vallavanemaks valimine pani protsessidele selge alguspunkti.

2025 kui “mandaat + koalitsioon + suund”

2025 joonistus Teie avalikust kommunikatsioonist välja kolm läbivat telge:

Usalduse uuendamine ja poliitiline selgus: KOV 2025 valimistsükkel, tulemuste analüüs ja sellele järgnenud koalitsiooni kokkulepped. Hiiumaa valla valimistulemuste protokollist nähtub, et kogusite 438 häält ja osutusite valituks.

Koostööraamistik 2025–2029: 14.11.2025 allkirjastati Hiiumaa valla uus koalitsioonileping.

Ametisse kinnitamine ja meeskonna kokkupanek: 05.12.2025 valis vallavolikogu Teid vallavanemaks ning kinnitati viieliikmeline valitsus.

Sellele lisandus aasta jooksul “sisuline narratiiv”: elukeskkonna ja teenuste kindlustamine (ühendused/eluruumid), kogukondlik identiteet (kultuur ja sport) ning tulevikku vaatav arenguloogika.

Teie 2025 avaliku kuvandi “kolm kihti”

A) Vallavanem: juhtimine, meeskond, protsessid

B) Valimistsükli “analüütik ja selgitaja”

C) Kogukonna kõneleja: väärtused ja tähendus

Koondkokkuvõte

2025. aasta Hiiumaa vallas oli muutuste, vastutuse ja uue mandaadi kujunemise aasta. Aasta jooksul liikus fookus nii kogukonna igapäevaste vajaduste kui ka järgmiste aastate strateegilise suuna kujundamisele.

Juhtimine ja poliitiline protsess

Aasta keskmes oli kohalike omavalitsuste valimistsükkel. Valimistulemused andsid selge mandaadi jätkata Hiiumaa valla juhtimist ning sügisel moodustati uus vallavolikogu koosseis. Sellele järgnes koalitsiooniläbirääkimiste periood ning 2025–2029 koalitsioonileppe sõlmimine, mis pani paika järgmiste aastate poliitilised eesmärgid ja tööpõhimõtted.

Detsembris kinnitas vallavolikogu vallavanema ning uue vallavalitsuse koosseisu. Sellega loodi institutsionaalne ja poliitiline raamistik, et liikuda edasi stabiilse juhtimise ja pikaajaliste eesmärkide elluviimisega.

Kogukond, tunnustamine ja identiteet

Aasta alguses oli tähelepanu all eelnevate aastate kokkuvõtted – kultuuri-, spordi- ja kogukonnaelu sündmuste tähistamine ning tegijate tunnustamine. Need hetked kinnitasid Hiiumaa kogukonna tugevust ja järjepidevust ning aitasid hoida fookust inimestel, kes igapäevaselt saare elu edasi viivad.

Riiklike ja kohalike tähtpäevade tähistamine, teenetemärkide ja tänukirjade üleandmine ning kogukonnaüritused kandsid sõnumit hoolivusest, ühisest vastutusest ja kuuluvustundest.

Arenguteemad ja avalik arutelu

aastal olid avalikus arutelus mitmed Hiiumaa jaoks olulised teemad: elukeskkond, elamispinnad, ühendused ning valla roll arenguprojektide suunamisel. Osa neist aruteludest tõi kaasa ka kriitilisi küsimusi ja erinevaid seisukohti, mis on demokraatliku juhtimise loomulik osa.

Avalik diskussioon aitas täpsustada rolle, protsesse ja ootusi ning andis sisendit, kuidas tulevikus veelgi selgemalt ja läbipaistvamalt otsuseid ette valmistada ja selgitada.

Analüüs ja vaade tulevikku

Aasta teises pooles keskendus kommunikatsioon üha enam analüüsile: valimistulemuste tõlgendamisele, programmide võrdlusele ja ühiste eesmärkide kaardistamisele. See lõi aluse järgmisteks aastateks, kus rõhk liigub kokkulepitud sihtide elluviimisele.

aasta lõppes arusaamaga, et Hiiumaa arenguvõimalused on otseselt seotud koostöö, elukeskkonna kvaliteedi ja pika vaatega otsustega. Uus mandaat ja valitsus annavad selleks kindla lähtepunkti.

Kokkuvõttes oli 2025. aasta Hiiumaa vallas üleminekuaasta: valimistest ja aruteludest kujunes selge suund, millele toetudes saab liikuda järgmiste aastate sisulise töö ja arengute poole.

Üheskoos loome saare tuleviku

Hiiumaa tugevus on olnud alati kogukonnas. Selles, kuidas üksteisest hoolitakse, kuidas teineteise tegemistele õlg alla pannakse, kuidas tehakse ära asju, mille kohta mandril öeldakse, et „see on kellegi teise mure“.

Äsja algas Hiiumaa valla kolmas valimistsükkel.

Esimeses koondusid senised omavalitsused ühe mütsi alla ning ette võeti julged arendused – Hiiumaa Spordikeskus ja Elamuskeskus Tuuletorn.

Teine periood pani meid ühes hingama ning tõi toimiva valdkondliku juhtimise. Oleme kujunenud ühtseks omavalitsuseks.

Eesootavad neli aastat võiksid näidata, et ka väike kogukond võib teha suuri tegusid. Eeldusel, et asju tehakse koos ja võimalikult suure ühisosa tähe all. Ma ei räägi siinkohal üksnes investeeringutest, mis samuti on töös ja kavandamisel – näiteks Kärdla uus lasteaed, Palade lasteaia laiendus, Pargi kodu II etapp ning sotsiaalvaldkonna arendused üle saare.

Pean silmas midagi olulisemat. Et valdav osa hiidlastest tunneks, et me ajame üheskoos ühist Hiiumaa asja. Et kodanikud tunneks, et nende hääl on otsustes päriselt kuulda. Enne otsust välja kuulutavat haamrilööki, mitte tagantjärele.

Eeskujuks on Muhu vald, mis on elanike hinnangul aastaid üks Eesti kõrgeima rahuloluga omavalitsusi.

Asjatundlik ja kaasav juhtimine

Just see on koalitsioonilepingus minu jaoks üks olulisemaid teemapunkte. Eesmärk on kaasata kogukond otsustesse varasemas faasis ja sisulisemalt.

Mitte vormiliselt.

Mitte linnukese pärast.

Vaid päriselt.

Teadlik kaasamine ei ole miski, mida saab üleöö juurutada. See nõuab süsteemset, kogu organisatsiooni hõlmavat lähenemist. Aga siht peab olema selge. Et iga suurema projekti puhul avame arutelud, viime info inimesteni ja selgitame, miks ühe või teise tee valime.

Kogukonnal on õigus teada, kuhu vald investeerib, mis seisus on projektid ning millist kasu need toovad. Nii sünnib läbipaistvus ja sealt kasvab usaldus.

Vald peab looma arenguks tingimused

Elu ja areng sünnib külas ja tänaval, sündmustel ja huviringides. Seal, kus inimesed kokku tulevad. Vallavalitsuse roll on tugevdada Kärdla linna, Käina ja Kõrgessaare alevikke, 182 küla ja seal toimetavaid kogukondi.

See tähendab tihedat ja sisulist koostööd osavallakogude ning erinevate huvirühmade esinduskogudega. See tähendab, et suhtlemine vallaga peab olema kodaniku jaoks lihtne ja arusaadav. Ning see tähendab vabakonna ja vabatahtlike järjekindlat toetamist.

Iga külamaja, iga selts, iga vabatahtlik on Hiiumaa tugevuse kandepost.

Turvalisus algab üksikinimesest

Kogukonna valmisolek on turvalisuse vaates sama tähtis kui riigi võimekus. Kahtlemata on turvalisus selles keerulises maailmas üha aktuaalsem teema ka Hiiumaal. Riigikaitsega tegeletakse riigi tasandil ja vald valmistub oma vastutusalas.

Aga päriselt hakkab turvalisus pihta kogukonna ja üksikisiku tasandil – selles, kui hästi me ise oleme valmis, informeeritud ja toetatud.

Seetõttu on turvalisus valdkond, kus vajame uuel perioodil arenguhüpet. Koostöös Päästeametiga tugevdame kogukonna kriisiteadlikkust, arendame edasi kerksuskeskuste võrgustikku ning loome paremad tingimused vabatahtlikele.

Turvalisus ei ole ainult valmisolek suurteks kriisideks. See on ka igapäevane tark tegutsemine ja oskus üksteist märgata. Kui kogukond on tugev, on tugev ka vald. Ja kui vald on tugev, on tugev kogu saar.

Kokkuvõte – saare arengu tagame ühiselt

Valimiste eel nentisime, et programmides oli suur kattuvus. Koalitsioonileping, mis on visioonidokument, peegeldab seda hästi – sinna on talletatud kõigi volikogusse jõudnud nimekirjade mõtted. Nüüd on oluline, et ka eesmärkide saavutamisel suudaksime otsida ja leida ühist rada.

Samal ajal on nutikas meeles pidada, et vald üksi ei arenda Hiiumaad. Arengud, edusammud ja võidud sünnivad ikka ja ainult käsikäes.

Kui suudame hoida usaldust, avatust ja ühist tahet, siis ei ole Hiiumaal järgmise nelja aasta jooksul eesmärke, mida me ei võiks saavutada.

Hiiumaad juhime me igaüks. Alates oma kodust ja kodukülast, läbi seltside, ettevõtete ja oma mõtteviisi.

See on meie suur tugevus.

Hiiumaa ei kasva iseenesest. Hiiumaa kasvab koos inimestega, kes usuvad, et üheskoos on rohkem võimalik.

Ilmus 11.12.2025 Hiiu Lehes

Riigikogu

Suur rõõm on Hiiumaa saatkond juba kolmandat korda Toompeal avada. Saatkond avatakse reeglina välismaal ning Hiiumaa vaatest see nii ongi, sest oleme ju üle mere tulnud.

Täna on meid siin Toompeal rohkelt, ent hiidlased pole Hiiumaad maha jätnud. Positiivne, et elanike arv püsib stabiilsena, vähehaaval kasvades. Ja kasv oleks suurem, kui saarel oleks rohkem vabu eluruume.

Et hiidlased saaks mandril käia ning meile võiks mugavalt külla tulla, on hästi toimiv laevaühendus hädavajalik. Tuleb tõdeda, et viimasel ajal on laevaliiklus toiminud.
Tunnustame, et seoses Kõppu radari ehituse ja suuremahulise materjaliveoga tellitakse riigi poolt täiendavad laevareisid.

Järgmisel sügisel algab uus seitsmeaastane operaatori leping meie laevaliinil. Selleks ajaks võiksime riigi ja saare vahel ka seitsmeaastase strateegia kokku leppida, mis käsitleb veomahtu ja hinnastamist.

Väga sooviks, et siit vaadates saadaks aru ka Hiiumaa ja Saaremaa/Muhu vahelise ühenduse olulisusest. Asenduslaev Reet tuleb muuseumisse saata. Pole normaalne, et selle liinil oleku ajal igal neljas sõit tegemata jääb, sest ta ei tule tuulega toime. Samuti tuleks aru saada, et üleveomahud Sõru-Triigi liinil ei saa enam edasi kasvada, kui ei tellita tihedamat graafikut. Nõudlust selleks on.

Nõutuks teeb, kuidas Rahvusringhäälingu nõukogu, milles ka iga Riigikogu fraktsiooni esindaja, arutleb nädalaid ühest pühapäevahommikusest saatest. Samas ei ole nad märganud, et ERR ei kohtle Eesti piirkondi võrdselt. Ehk näiteks Hiiumaa ja Läänemaa on maakondliku korrespondendita.

Võib-olla seetõttu teataksegi siin kutsehariduse reformist vaid haridusministri vaadet, sest puudub inimene, kes kohapealsete asjadega kursis ning järjepidevalt ajakirjanduslikku sisu saarel toimuvast toodaks.

Võib-olla peaks Riigikogu vastu võtma seaduse, mis ütleks, et on kohustuslik kõik muudatused enne otsuste langetamist asjasse puutuvate osapooltega läbi arutada.

Ja äkki saame kokku leppida, et kõik kärped, kui neid on vaja teha, ei muuda Hiiumaad väiksemaks. Mõni võiks Hiiumaad hoopis suuremaks teha.

Omalt poolt soovime kõigile soojust südamesse ning rahu hinge.

Ja kutsume teid Hiiumaale. Saarele, kus saab päriselt puhata!

Tervitus 03.12.2025 Riigikogus.

1 advent

Advendiajal süüdatakse igal pühapäeval üks küünal.

Esimene advent tähistab advendiaja ja jõuluootuse algust. Süüdatakse küünal, mis sümboliseerib lootust.

Teisel advendil süüdatakse küünal, sümboliseerimaks armastust. See kutsub märkama meid ümbritsevat maailma ning jagama soojust.

Kolmanda küünla süütamisega mõtiskletakse selle üle, kuidas võtta aega endale ja kõige tähtsamale tormamist täis maailmas.

Neljas advent tähistab rahu ning süüdatakse viimane küünal. See tuletab meelde, et jõulud on kohe käes ning kutsub leidma sisemist tasakaalu, et võtta jõulud vastu rahulikult ja mõtestatult.

Vanadel eestlastel ei olnud erilisi advendikombeid, piirdudes kirikus käimise ja vaimulike laulude laulmisega.

Advendikombed on hakanud juurduma alles 20. sajandil. Esmalt advendikalendrite vahendusel, mida näiteks 1970-ndatel lapsevanemad ise oma meisterdasid ja mille taskutest või aknakeste tagant võis leida pildi, kommi või muud toredat.

Ka saadeti välismaalt pakiga või toodi sealt reisikingina advendikalendreid. Need olid tõelised uhkuseesemed, mida hoiti alles ka pärast kommide ja jõulude lõppemist.

Soovin, et advendiaeg oleks täis südamesoojust.

Olgu meil aega mõtiskleda elu üle ning sellest, mis elus tõeliselt oluline.

Olgu advendiaeg täis andestamist ja andmisrõõmu.

Olgu need nädalad täis ootusärevust, mis viivad meid jõulude rõõmsa tähistamiseni.

Puhkus

Intensiivse perioodi lõppu sattusid eri moel kolm puhkust.

15-16 november kaks päeva tantsulaagrit. Mõnus füüsiline koormus ning suur osa ajast mõtted kõigest muust eemal.

Et valimistulemuste kinnitamine on äraütlemata pikalt veninud ning detsembris tuleb mitu volikogu istungit pidada, ei tule sellesse kuusse planeeritud pikemast puhkusest ilmselt midagi välja. Samas on aja jooksul kogunenud kasutamata puhkusepäevi, mida enam uude aastasse kaasa võtta ei saa. Siis püüdsin osadele neist siiski rakenduse leida. Ehk kaks neljapäevast päeva puhata.

Ja kohe sinnaotsa andis keha märku, et vajab ka puhkust. Reedel olid kondid kanged. Õhtuks selge, et miski viirus proovib ligi pugeda. Aga mulle omaselt - kiiresti keerab üsna kehvaks ning siis jälle suhteliselt kiiresti saab viirus peletatud. Sunnitult magasin või lesisin täna keskpäevani. Ja ilmselt homseks on enam-vähem tavapärane nägu jälle ees :)