Kultuuriaasta 2025

Austatud kultuurivaldkonna eestvedajad, loojad, hoidjad ning toetajad.

Aasta lõppedes on tavaks vaadata üle õla.

Selleks, et aru saada, kuhu me teel oleme. Kas samm, mida astume, on kindel. Sobiva kiirusega.

2025 oli Hiiumaal rahvariide aasta.

Kapist välja tulemise aasta. Või siis kapist välja võtmise aasta. Rahvariided ning rahvusliku motiiviga riided võeti kahtlemata tavapärasest rohkem kapist välja.

Teinekord elus piisabki sellest, et vaadata, mis meil kapis on ja mida me sealt välja võtame.

Laulu- ja tantsupidu ning „Iidlase oma“ laulu- ja tantsupäev kui aasta tipphetked.

Aga rahvariie ilmus ka sinna, kus teda pigem harva näeb – kooli, kontorisse, tänavapilti.

Vaikselt, aga enesestmõistetavalt.

Just siis, kui miski muutub enesestmõistetavaks, on ta päriselt kohale jõudnud.

Avati isegi uus kool. Hiiumaa Rahvariidekool.

See on enamat kui oskus, kuidas riideid valmistada. See ei lõpe õmbluslaua taga, vaid algab seal.

See on teadmine, kuidas kultuuri kanda. Edasi ja edasi.

Rahvariie on täpne. Mõõdetud, kaalutud, mustris. Ja samal ajal elus. Nagu kultuur isegi.

Aasta algas rõõmsa teatega, et Hiiumaa Muuseumide näitus „Hiiumaa rahvariiete ilu ja võlu“ on nomineeritud Eesti muuseumide aastaauhindadel aasta näituse kategoorias.

See on tunnustus ning märk, et kui hiidlased midagi teevad, siis tehakse seda südamest. Ja hästi. Väga hästi.

Sama kinnitas näiteks Reigi pastoraadi kesksuvine näitus „Genius Loci VI. Paradiis“, mis leidis äramärkimist Eesti Rahvusringhäälingu kunstiaasta ülevaates. Asukoht, ajalugu ja sisu said kokku ning muutsid külastuse terviklikuks elamuseks.

Kohavaim ei ole Hiiumaal mitte kujund, vaid tööriist.

Nagu on kirjutanud Emil Tode: „Vana on kõige alus, aga vanast saab aru ainult uut luues.“

Vaadates edasi, jõuame paratamatult ka järelkasvu küsimuse juurde. Kas oleme piisavalt teinud, et rahvakultuur oleks loomulik osa haridusteest? Kas meil on julgust viia rahvatants õppekavadesse?

See ei ole ainult kultuuriküsimus. See on haridusotsus. Väärtusvalik. Ning väärtusvalikud näitavad alati ära, millist tulevikku me päriselt tahame.

Nagu ütles President Lennart Meri: „Kultuur ei ole kulu, vaid investeering – kõige pikema tasuvusajaga investeering.“

Just äsja Vallavolikogusse jõudnud Hiiumaa haridusvaldkonna arengukavas on hiidlase identiteet ja omakultuuri väärtustamine selgelt kirjas: hiiu keel, rahvakultuur, kodulugu, loodusharidus, rahvatantsurühmad. See on teadlik valik.

Samas küsimused ja muremõtted püsivad ning kerkivad ikka ja jälle.

Teisalt. Kohaliku tasandi mured kahvatuvad riigi tasandil toimuva ees.

Aeg-ajalt tekib küsimus, kas ja kellele kultuuri üldse vaja on. Vähemalt osa žanreid võiks täitsa vabalt koos palgaliste töötajatega maha tõmmata, sest päevapoliitika ja uudised täidavad selle ruumi niigi.

Ma seda tsirkust ei hakka siin avama. Kuigi tsirkus liigitub vist samuti kultuuri alla?

Peatun tõelisel mustkunstil. Hasartmängumaksul. Ja hasartmängumaksu seadusel.

Hasartmängude vist ainus päriselt positiivne külg ongi see, et selle maksustamise kaudu toetatakse kultuuri ja sporti.

Nüüd aga viskas üks korvpallur meistriliiga kohtumises ehk parlamendi saalis omakorvi. Selle tagajärg on märksa tõsisem kui kaks punkti vastastiimile. Selle hooletuse tõttu kaotab Eesti kultuur sel aastal mitu miljonit.

Teatrietendusel teksti sassi ajamine võib olla naljakas eksimus. Juhtunu on aga praak, mille tagajärjed kanduvad kaugele.

Ja eriti nukraks teeb, et kui ministeeriumi asekantsler vabandas, siis Riigikogus seda seadust läbi surunute suust ei ole ühtegi kahetsusnooti kõlanud.

Kas võime eksimustest aru saada ning oskus vabandada võiks olla märk kultuursusest?

Õnneks kultuur ei ela majades ega eelarveridades, vaid inimestes ja inimestevahelistes suhetes.

Mind on mitmel puhul hurjutatud liigse optimismi eest. Ja et seeläbi justkui ignoreerin reaalsust.

Kahtlemata olen optimist. Aga see ei tähenda silmaklappide kandmist.

Oleks küll tore, kui suudaksime olla sama tublid kui norrakad murdmaasuusatamises, kes hõivad kaheksa parema seas seitse kohta. Ning sihid peavadki kõrged olema!

Samas julgen rõõmustada väiksemate kordaminekute üle. Tänase sõnavõtu algusest näidet otsides. Jah, ma usun küll, et jõuame ka noorte tantsurühmade taastekkimiseni. Ja südamest rõõmustan, et meil on tantsurühma jagu noormehi, kes valmistuvad Meeste Tantsupeoks.

Julgen olla optimist, märgates Hiiumaa inimeste tegemisi. Ma vabandan, et ei oska seda märkamist sugugi mitte alati väljendada ja vahetult välja tuua. Aga olen sellest teadlik. See annab jõudu ja usku.

Tänane kokkusaamine on paljuski tänuõhtu.

Täname neid, kelle hool, tugi ja suunamine tagab järelkasvu.

Oleme tänulikud neile, kes hoiavad mustri sirgena ja lubavad samal ajal värvil püsida.

Täname neid, kes loovad kultuuris täiesti uut ruumi. Nii füüsilist kui vaimset.

Aitäh teile selle eest, et Hiiumaal on kultuur mitte ainult olemas, vaid elus.

Meie ülesanne on tagada, et see ei jääks helgeks unistuseks Kunglast.

Vastupidi. Ja eriti aastal 2026, tuletornide aastal, peame püüdlema selle poole, et see oleks justkui tuletorn, mille valgusviht näitab suunda.

Tuletorni valgus ei muuda tormi väiksemaks, aga aitab merel püsida.

Kinnitab, et kindel jalgealune on olemas ning käeulatuses.

Aitab meeles hoida, et kodu on siinsamas.

Soovin, et uus aasta võimaldaks meil kõigil uutesse kõrgustesse tõusta. Üheskoos.

* Hiiumaa kultuuriaasta avamine. Käina Kultuurikeskus. 21.01.2026