EV 108

Head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad.

On au, rõõm ja suur vastutus seista Eesti Vabariigi sünnipäeva eel siin, teie ees.

 

Eesti Vabariigi sünnipäevaga tähistame me otsust.

Otsust olla iseseisvad.

Otsust jääda püsima.

Otsust jääda iseendaks.

Iga kord, kui me seda otsust meenutame, peame küsima – kas me suudame ja tahame seda vajadusel uuesti teha?

 

Täna ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et maailm meie ümber on muutunud.

Järsult.

Närviliselt.

 

Kanada peaminister Mark Carney ütles hiljuti Davosi majandusfoorumil, et senine maailmakord on mõranenud.

Reeglid, mille järgi oleme aastakümneid mänginud, ei pruugi enam kehtida. Ajastu, mida pidasime enesestmõistetavaks, võib olla lõppemas.

See tähendab, et julgeolek ei ole enam vaikimisi tagatud.

Majanduskasv ei ole iseenesestmõistetav.

Demokraatia ei püsi ilma pingutuseta.

 

Meie, eestlased, teame hästi, mida see tähendab.

Eesti ajalugu on olnud katkemiste, pöörete ja murrangute jada.

Me oleme näinud, kuidas suurriikide kokkulepped joonistavad kaarte ümber, meie käest küsimata.

 

Ja ometi – me oleme siin.

 

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele algab mõttega, et eesti rahvas ei ole kaotanud tungi iseseisvuse järele.

See tung ei olnud romantiline unistus.

See oli ellujäämise küsimus.

 

Me teame, mis on riigipiiri taga.

Aga meid ähvardab isegi rohkem väsimus ja tüdimus.

Usalduse ning üksmeele puudumine.

Meid ähvardab usk, et keegi teine hoolitseb meie asjade eest.

 

Ei, head sõbrad.

Valmisolek algab meist endist.

Meie kodust.

Iga inimene vastutab esmase valmisoleku eest.

Nagu ütles president Kersti Kaljulaid:

„Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa.“

 

Räägime sellest, mis sõltub ainult meist endist.

Kas me oskame olla eriarvamusel, säilitades samas austuse?

Kas me oskame vaielda nii, et ei lõhu meie ühist kodu?

 

President Arnold Rüütel on öelnud: „Üksmeel viib edasi.“

See ei tähenda ühist seisukohta igas küsimuses.

See tähendab arusaamist, et Eesti on suurem kui konkreetne eriarvamus, mis meie vahel on.

 

Kui Barack Obama võitis USA presidendivalimised, kutsus veel ametis olev president George W. Bush tema ning eelmised riigijuhid lõunale.

„Minu sõnum, mida ma usun, et kõik siin jagavad, on see: me tahame, et Sul läheks selles ametis hästi. Oleme ühest või teisest parteist, aga me kõik siiralt hoolime sellest riigist,“ ütles Bush kohtumise järel Obamale.

See on küpse demokraatia tunnus.

Standard, mille poole püüelda.

 

Head hiidlased,

Kui maailm tundub ebakindel, siis tuleb vaadata lähemale.

Vaadata siia saali.

Vaadata oma kogukonda.

 

Meie maailmakord püsib.

Sest see ei toetu hirmule.

See toetub usaldusele.

 

Siin küpsetatakse endiselt leiba.

Naabrid aitavad naabreid.

 

Riik ei ole ainult kaitsekulutused ja diplomaatia.

Riik on õpetaja Käina lasteaias.

Turvatunnet pakkuv perearst Emmastes ja vabatahtlik päästja Kõrgessaares.

Töökohti loov ettevõtja Kärdlas.

Maa eest hoolitsev põllumees Pühalepas.

 

Nendes tegudes elab Eesti.

Ja just seetõttu olen ma veendunud – Eesti ei kao kuhugi!

 

Optimism ei ole naiivsus.

Optimism on otsus.

See on otsus uskuda, et meie pingutus loeb.

Et meie hääl loeb.

Et meie panus loeb.

Me ei vali aega, milles elame.

Aga me valime, kuidas me selles ajas käitume.

Kas me tõmbume endasse? Või hoiame selja sirge?

Kas me süüdistame teisi? Või tegutseme ise?

 

Eesti ei ole valmis projekt.

Eesti on pooleli olev töö.

 

Ma usun hiidlastesse.

Ma usun eestlastesse.

Ma usun sellesse riiki.

Eesti Vabariiki.

 

Ja ma olen veendunud, et ka 50 ja 100 aasta pärast seisab siin keegi, kes ütleb:

Me ei olnud täiuslikud.

Aga me olime ühtsed.

Oli keeruline.

Aga me hoidsime kokku.

Ja me tulime sellest läbi.

 

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

* kõne Hiiumaa valla Eesti Vabariigi 108 sünnipäevale pühendatud aktusel 22.02.2026 Käinas