Tulumaks

Tagasi koju

Osa 9

Kuna ees ootas pikem istumine, võtsin hommikul jooksutossud kapist välja ning tegin kohalikul spordirajal veel ühe ringi. Viimane kord mõneks ajaks, kui lühikeste pükstega väljas käia.

Kohaliku aja järgi kell 16 pidime lendu tõusma, igaks juhuks kolm tundi varem lennujaama. Väljalend hilines nii tunni, seega veel rohkem võimalusi lennujaama avastada  :)

Lend ise kestis 10 tundi. Õhtusöögi ajal oli kohe näha, et Euroopa ettevõte. Lufthansa. Metallist ehk korduvkasutatavad noad-kahvlid. Ja et lend polnud lõpuni välja müüdud, oli rohkem hingamis- ja sirutusruumi. Kõike arvestades mugav ja head tingimused. Samas magamine siiski katkendlik ja uni jäi üsna lühikeseks.

Saksa aja järgi kell 10 maandusime. Kohtusime teise Eesti grupiga, kellega reisi alustasime ja kes suurema osa ajast Floridas veetsid. Kolm tundi uudiste lugemist ja vestlemist läksid ruttu. Kell 14 uuesti lendu, et Eesti aja järgi kell 17 Tallinnas maanduda. Väikene hilinemine ja kohvri ootamine tähendasid, et saime Hiiumaale üsna rahulikult sõita, sest ainus variant oli viimane ehk 2200 laev.

Reisida ning uusi asju kogeda on igati vahva. Aga mis seal salata - oma kodu on ikka oma kodu :)

Viimased toimetamised

Osa 8

Algas veebruar.

Neljapäeva hommikul oli selle külastuse üks kõige põnevamaid kohtumisi. Presbüterlaste kodutute varjupaik. Kokkupuude suurlinnade varjupoolega. Imetlusväärne töö, mida seal inimesed tegid/teevad. Meelde jäi paar fakti. Kõigist, kes kodutuks jäävad, leiavad pooled sellele olukorrale kahe nädala jooksul lahenduse. Ehk pääsevad tänavalt ära. Neist, kes tänavale jäävad, õnnestub tugisüsteemide toel kolmandik uuele elule suunata. Ja neist 85% suudavad sinna jääda.

Viimane piirkondliku arenduse külastus. Seejärel kohtumine politseiga. Teemaks kogukonnaga kontakti loomine. Usalduse loomine, mis viib koostööni. Ennetustöö, selle asemel, et karistada.

Päeva lõpetuseks ülevaade piirkonna ja USA haridussüsteemist.

Päev 10 - viimane täispikk päev Fort Worthis

Päeva alustasime juhtimisakadeemias. Nimi polnud päris see, aga sisu mõttes küll. Inspireeriv kohtumine ja mõttevahetus.

Seejärel Laboratoorium ehk üksus linnavalituses, mis tegeleb tulevikku suunatud arenduste, lõimimise ja uuendustega. Kuigi meie mastaabid on niivõrd erinevad, oli mõndagi kõrva taha panna.

Lõunasöögi ajal võõrustas meid kohalik (ja ühtlasi liikmete arvult üks maailma suuremaid) Rotary.klubi. Avanes võimalus oma visiidist rääkida ning muuhulgas selgitada, miks on vajalik Ukraina toetamine. Loodetavasti osalenud 100+ mõjukat inimest viivad selle sõnumi järgnevatel päevadel edasi. Sest järelvestlustes ei olnud kahtlust, et see läks neile korda.

Päeva lõpetasime omapoolse esitlusega Eestist. Kuulajateks kõik, kellega visiidi käigus moel või teisel kokku puutunud olime.

Seejärel kiired margariitad (tuleb tunnistada, et enne USA-sse tulekut ei olnudki ma seda proovinud) ja oma ameerika-kodudesse. Minu pere kavandas viimase õhtu eheda Texase õhtuna. Käisime rodeo show´d vaatamas.

Programm täistuuridel

 Osa 7

Kokkuvõte viimastest päevadest.

Esmaspäev. Esimene pikem programmipäev Fort Worthis. USA-sse saabudes pakuti sisukat vastuvõttu pealinnas. Asukohavahetus ja nädalavahetus tõid rahulikuma graafiku. Esmaspäevast on päevad tihedalt täis pikitud.

Hommikul kohtumine linnavalitsuses. Siis kesklinna arendusprojekt, mis on suutnud sisuliselt välja surnud kesklinna elavaks, stiilseks ja kalliks piirkonnaks muuta.

Pealelõunal Hispaania kaubanduskoda ja Stockyards ehk ajalooline kauboide kogunemispaik karja müügiks, vahetuseks. Õhtul kohtumine ühendusega, mis koondab noori avaliku sektori töötajaid.

Hommikuti enam jooksma ei jõua. Aga teisipäeval ja kolmapäeval sain kohe päevaprogrammi järel riided vahetada ja silkama minna. Lühike 6-kilomeetrine ots, aga see pool tundi on kehale mõnus palsam. Eriti kui saad jaanuaris lühikeste pükstega joosta :)

Ja ma ikka ei saa üle sellest sõbralikust hoiakust. Ehk suurem osa inimesi, kes sulle pargis vastu tulevad, vähemalt naeratavad. Või noogutavad. Aktiivsemad tervitavad. Kõige seltskondlikumad küsivad, et kuidas läheb, ka.

Teisipäeval alustasime arendusprojekti külastusega. Meditsiooni(asutuste) piirkond, mida ümber kujundatakse. Muuhulgas lisandub kultuuriasutuste ja -tegevuste osa.

Seejärel saime osa City Council koosolekust, millest kirjutan eraldi.

Lõunasöök oli ägedas kohas, kus menüüs hindasid kirjas ei ole. Maksad nii palju, kui Sul võimalust on või kui väärtuslikuks toitu hindad. Ja paljud maksavad rohkem. Sest teatakse, et see osa, mis kasumina teenitakse, selle arvelt saavad vähemjõukad soodsamalt (või suisa muidu) süüa. Kiiduväärt kodanikualgatus ja panus kogukonna heaks.

Pealelõunal tutvusime veel ühe arendusprojektiga. Ajalooline lõunapiirkond. Eristus eelmisest kahest sellega, et siin oli oluliselt vähem ärihuve ja kinnisvaraarendust, rohkem särasilmseid (vabatahtlikke) eestvedajaid ja soov taastada ajalooline pärand. Aga teen nendest arendustest eraldi kokkuvõtte.

Hakkab juba mingi rütm sisse kujunema ning harjume siinse eluga ära. Eriti loomulikult temperatuuriga, mis öösel küll langeb (enam mitte nädalavahetusel olnud nullini, aga 5-6 kraadini), aga päeval on kenasti üle 20. Celsiuse järgi. Et oleme USA-s, siis mõõtühikuid peame kogu aeg teisendama.

Hommikul saime ülevaate kultuuripiirkonnast. Linnas on muuseumid (nagu ka haiglad eespool mainitud meditsiinipiirkonnas) ilusasti ühes piirkonnas koos. Kultuuripiirkond haarab küll märksa suuremat ala ja laiemat skaalat kui muuseumid.

Seejärel Camp Bowie piirkond, mis on lihtsustatult öeldes ühe pika tänava arendus. Puhtalt äridele keskendunud ja toob seeläbi piirkonda elu ning inimesi tagasi ja juurde.

Lõunasöögiks pakuti ehedaid ja keelt all viivaid mehhiko maitseid.

Päeva teine pool kulges linnavalitsuses, kus saime parema pildi, kuidas süsteem seestpoolt vaadates toimib.

Fort Worth pühapäeval

Osa 6

Varase ärkamise ning kohustustevaba hommiku toel olen iga päev hommikujooksu teinud. Esimesed inimesed, keda pühapäeva hommikul pargis kohtasin, naeratasid ja teretasid. See ongi läbiv siin. Sõbralikud inimesed. Ka minu kui täiesti võõra suhtes. Mõnus. Küll veidi harjumatu, sest kodumaal oleme pigem ikkagi kinnised ja tagasihoidlikud. Aga mõnus.

Lõgismadu. Jah, siin on maod. Pargis olid sildid üeval, et pigem ära liikumisrajalt kõrvale astu ;) Samas praegusel aastaajal ei ole muret, kuna nad talvituvad.

Käisin koos pererahvaga teenistusel kohalikus kirikus. Nii nagu mõni teinegi eestlane oma võõrustajatega. Muljetavaldavalt suured hooned on jumalakojad siin. Lõunaosariik. Pigem konservatiivne. Pigem usklikud. Samas kogudused jäävad siingi väiksemaks ning COVID pani korraliku põntsu, kui kodust väljas käimise traditsioon kannatas. Muuhulgas asendus veebiülekannetega. Tänagi oli osa kogudusest üle veebi sellest osa saamas.

Teenisus ise oli hästi läbi mõeldud. Väikesed tükid, mis suureks tervikuks kokku sobitusid. Küllaltki tempokas ja kohalolijaid kaasa haarav.

Temperatuur. Eestis läks sel nädalal soojemaks ning viimased päevad on püsinud nulli ümber. Siin on selline temperatuur öösel. Aga päeval kerkis 20 juurde. Täitsa mõnus niimoodi õues liikuda.

Fort Worth

 Osa 5

Fort Worth on miljonilinn Texases. Dallase kõrval. Sisuliselt on tegemist ühe ja sama linnaga, kuna ollakse kokku kasvanud ja ainult märgi järgi saad piiri nende vahel tuvastada. Samas ise peavad end selgelt kaheks eraldi linnaks, kus erinev vaib.

Tegemist ühe kõige kiiremini kasvava linnaga USA-s. Keskkond on okei (kuigi kiire juurdekasv ja -ehitused seda selgelt mõjutavad). Kulud elamisele keskmisest soodsamad ning seal on tasuvaid töökohti. Ajalooliselt tegemist Lehmalinnaga (Cowtown), kuna seal kaubeldi karjaga (vähemalt korra aastas suurem kauplemine - Stockyard Show - ka praegu) ning siin on tugev kauboikultuuri taust. Linna slogan on "City of cowboys and culture".

Et ajavahe Eestiga suurenes tunni võrra, siis hommikul oli uni taas kell 4 läinud.

Sörkjooks pargis. Hommikusöök. Palju nad hommikul ei söö. Munaputru tehti puhtalt sellepärast, et ma külas olen. Pühapäeval näiteks piirdusime ameerikapärase "donuts and bagels" variandiga :)

Civil War Museum. Ehe ja mahukas kollektsioon. Lõunasöök kohalikus kõrtsus - väga autentne kauboi värk.

Laupäeva õhtul võõrustas meid dr Paul Geisel. Ettevõtja, professor, annetaja. Laia silmaringi ja võrgustikuga mees.

Huvitav on ka fakt, et ta on Dr Seussi vennapoeg. Kodanikunimega Theodor Seuss Geisel oli üks tuntumaid lastekirjanikke maailmas. Pani kirja 60 sõnamängulist lasteraamatut, mida on müüdud üle 200 miljoni eksemplari ja tõlgitud enam kui 15 keelde. Eesti keel sealhulgas.

Minu lemmik kahtlemata "Kuidas Grinch jõulud varastas". Olen Grinchiga hingelähedust tundnud, kuna olen samuti veendunud, et jõulud ei peaks olema kommertslikud ja seostuma peaasjalikult kingitustega.

Washington-Dallas

Osa 4

Ajavahega hakkab juba harjuma. Uni läks ära viiest. Tund hiljem tegin sörkjooksu. Senisest liikumistrajektoorist vastupidises suunas. Osutus mõistlikuks valikuks. Nägi teistsugust linna.

Eraelamud. Kõigil hooviala kuni 10m2. Väikeettevõted ja ärid tänava ääres elamutega vaheldumisi.

Kohtasin ka kodutuid. Täpselt nagu filmides, poekäru ja trööstitu olemisega...

Kütuse hind korraks ehmatas. Aga see tähistas hinda galloni kohta - liitritesse ümber arvestades umbes euro liitri bensiini eest. Põikena järgmisesse päeva, siis Texase hinnad on nii veerandi võrra soodsamad. Ehk kui Eestiga võrdled, siis seal on kütus umbestäpselt poole soodsam. Võib-olla sellepärast on ka keskmine auto poole suurem :)

Jäätmeid nad pigem ei sorteeri. Saan aru, et jagavad kaheks - ümbertöödeldavad (pakendid) ja segaolme. Aga linnapilt oli puhas.

Hommiku sai rahulikult võtta ning veidi enne kella 10 suund lennujaama. Texasesse.

Kui oled just äsja 9-tunnise lennu läbi teinud, siis 3-tunnine tundub pigem lühike ots.

Lennujaamas ootasid programmi kohapealsed koordinaatorid ja pered, kus majutume. Nimelt on selle programmi üks mõte kogeda ehedat ameerika kultuuri. Ja kuidas saaks seda veel paremini teha, kui suheldes tavaliste ameeriklastega.

Washington

Osa 3

Uni läks ära kella 4 ajal. Oligi hea rahulik hetk, et tööasjad ja maailmas toimuv üle vaadata.

Kuuest läksime jooksuringile. Selgub, et Washingtonis on tervisesport au sees. Kohtasime ohtralt jooksjaid. Lisaks on siin korralikud rattarajad teede ääres, et soovi korral autoga liikumist vältida.

Hommikusöök oli elamus. Toidu koha pealt. Kuigi selle eest oli hoiatatud. Aga veel enam keskkonnateadlikkuse aspektist. Kasutati ühekordseid nõusid. Jah. Ühekordsed plastmassist nõud. Sama oli Kongressi raamatukogus lõunasöögi ajal. Ehk ilmselt mitte ainult ühe hotelli teema.

Toit. Omlett oli korralik. Kotlett veidi omapärane, aga söödav. Praekartul meenutas hapukapsast või midagi, mis on hakklihamasinast läbi tulnud ning teisel hommikul otsustasin seda enam mitte võtta. Lisaks mitut sorti saia ja sõõrikuid. Peale määrimiseks erinevad variandid (moos, või-sulajuust, pähklivõi) väikestes topsikutes. Juustu-vorsti siin ei tunta. Samuti juurvilju. Kohvi see-eest tip-top.

Algas ametlik programm, mille raames olid meil esimesed kohtumised Kongressi raamatukogus. Open World programmi esindajad. Seejärel ülikoolide õppejõud, kes avasid riigi kultuurilist ja poliitilist tausta. Saime osa ka paneeldiskusioonist, kus senaatorite nõunikud keskendusid peamiselt Ukraina toetamise teemale.

Pealelõunal linnaekskursioon. Eriti meeldejääv oli president Roosevelti mälestusmärk. Massiivne ja mõjus. Läbi tsitaatide ja väikeskulptuuride võttis tema pärandi hästi kokku.

Päevale panime punkti Eesti saatkonnas. Stiilne hoone. Seest ja väljast. Torkas teiste seas silma küll. Antud linnaosa ongi tihedalt saatkondi täis. Vestlus avas riiki eestlaste silme ja kogemuse läbi, pakkudes nüansse mõistmaks tausta.

Washington

Osa 2

Lend oli pikk. Aga olin isegi hullemaks valmistunud - et kuidas ikkagi õnnestub 9 tundi istuda. Kõike arvestades oli siiski üsna mugav. Lennujaamast õnnestus ka sujuvalt ja kiiresti läbi tulla.

Tulles korraks Frankfurti lennujaama näite juurde, siis Dulles lennujaamas oli see muidugi veel kontrastsem. Näitlik hetk tekkis passikontrolli läbides. Mittekodanike järjekorras olime Eesti ja Leedu gruppidega ehk kaugelt vaadates üsna ühetaoline seltskond. Teisel pool oli pilt väga kirju.

Umbes tund kulus sõiduks hotelli. Capitol Hill. Ei ole luksuslik, aga täiesti kesklinnas, mis ilmselt oligi võõrustajate taotlus. Kiire kohtumine, infovahetus Open World programmi esindajatega, asjad hotellituppa ning võtsime jalutuskäigu ette, et õhtust kultuuriprogrammi nautida.

Korvpall. NBA. Washington Wizards vs Minnesota Timberwolves. Tabeliseisu vaadates võis arvata väga ühepoolset mängu, kuigi tegelikult suutis kodumeeskond siiski pinget hoida. Aga tulemus või sportlik pool polnudki nii oluline. Eesmärk oli kogeda maailma tugevaima korvpalliliiga korraldust. Nuusutada lähedalt, et mismoodi see asi siis välja näeb. Ja mis seal salata. Oskavad seda asja küll. Piletihinnad kõiguvad suurel määral. Valisime 20-dollarilised kohad. Kõrgel, aga saime mängust ja melust kenasti osa. Korraldus on neil lõpuni läbi mõeldud. Show algab enne mängu. Kordagi ei teki igavust, st kõik pausid on sisuga (tants, mängud jms) täidetud. Muusika, publiku kaasa tõmbamine.

Elamuse saime. Magama nii 22.30 paiku. Eesti aja järgi siis 05.30. Enam kui ööpäev järjest üleval.

USA

Osa 1.

Tallinna lennujaama jõudsin kell 04.30 kolmapäeva hommikul. Et ööbimiskohast oli minna kilomeeter, jalutasin. Istumist saab palju olema, siis tuleb iga sammu hinnata. Õnneks võib linna teehooldajaid kiita - ka kohvriga oli võimalik kõnniteel liikuda.
Frankfurtis maandusime kell 9. Kohaliku aja järgi 0800.

Kontrastid. Kärdla kodune lennujaam, kus lennule minek on reisija jaoks maksimaalselt lihtne ja mugav. Tallinna lennujaam tundub sellega võrreldes suur, aga pigem on üsna mõistliku suurusega. Kahvatub Frankfurti või Washington Dulles lennujaama kõrval. Kõrvalepõikena - aitäh, John Mclain, et jõulupühade ajal viimase päästsid ja et sinna nüüd maanduda saame :) ;)
Washingtoni lend kestab 9 tundi. Samas, kui vaatan kellale, on see edasi liikunud vaid 3 tundi. Arvestades kohalikku aega.

Tulles korraks veel lennujaamade suuruse juurde, siis Frankfurt on Euroopas kuues. Seda läbib aastas 60 miljonit inimest.
Washingtonist lendame mõne päeva pärast edasi Fort Worthi. Sealne Dallas/Fort Worth lennujaam on maailmas pindalalt (70 km2) kolmas ja 80 miljoni reisijaga kasutajate arvult teine.

Kontrastid. Frankfurti lennujaamas Saksamaad ja sakslast palju ei silma. Aga eks see riik ongi multikultuurne ning tegemist liiklussõlmega. Ehk lennujaam, kus toimub ohtralt ümberistumisi, sh ettevedusid väiksematest piirkondadest. Nii nagu meie isegi sellesse panuse andsime.

Elanike arv