Ülikool

Taas teel kooli. Või siis koolipinki, et täpsem olla. Koolis käin ju igal tööpäeval. Ülikoolis aga kaks korda veel sel kuul, mai alguses juba eksamid. Ja siis ongi esimene semester selja taga.

Pean tunnistama, et ei osanud arvata, kuivõrd ajamahukaks seekordne koolipoisi amet kujuneb. Jah, kindlasti saaks ka lihtsamalt hakkama. Võtta väiksemad eesmärgid, midagi nö kahe silma vahele jätta jne.

Ja kindlasti ei ole mul eesmärki lõpetada cum laude vms. Ka hinnete osas ei ole ma endale mingeid tähiseid seadnud. Sain hinnete tähtsusest aru gümnaasiumis. Põhikoolis pingutasin pea lõpuni, et koguda kiituskirju. Jah, puberteet viskas viimasel aastal kaikaid kodaratesse. Ehk et elus kerkisid korraks teised prioriteedid ja soovid-vajadused. Aga üldiselt jõudis lihtsalt kohale teadmine, et kellelegi teisele näitamiseks ei ole mõtet kõrgeid hindeid taga ajada.

Hoopis olulisemad on teadmised. Kui juba see põhikooliaeg siit läbi käis, siis lõpuklassis oli mul matemaatikas kaks võimalust, kas hinne "2" või "5". Sõltuvalt sellest, kas töötasin kaasa või käitusin kui "teismeline oma parimail päevadel". Samas lõpueksamil ei olnud mingi probleem 100% koguda.

Gümnaasiumis tegin kohe alguses endale selgeks, mis ained on tähtsad ja mis tuleb lihtsalt läbi käia. Kus võiks ka häid hindeid koguda, kus on vajalik vaid põhiteadmised omandada.

Ka praegu motiveerib mind koduseid töid tegema (tõsi, mitte kõike, sest nt smart board on asi, mida ma tõenäoliselt kasutama ei hakkagi ja siis ei ole ka huvi sellesse süveneda) soov asjad endale selgeks teha. Tunnen, et nendest teadmistest võib elus kasu olla. Ka juhul, kui ma enam õpetajana ei jätka.

Valitsus

Valitsuskoalitsioon allkirjastas valitsusleppe. Kahjuks tuleb tõdeda, et kuigi osapooled üritavad kolmikliitu ja selle tegevuskava ise üpris positiivselt näidata, on tegemist pettumusega. Mitte, et kokku lepitu oleks "täiega jama". Aga et kuna enne valimisi mõeldi suuremalt, käidi välja kaugeleulatuvamaid eesmärke ning- oleme ausad- jäeti palju negatiivset ka valija eest varjatuks.

Viimase puhul pean silmas seda, et oravate lubaduste katteallikad mõjutavad kõiki tarbijaid. Ka neid, kes nende maksuprotsendist midagi tasakaaluks ei võida. Ja see ei ole väga riigimehelik käitumine. Eriti kuna seda enne valimisi ausalt välja ei juletud öelda.

Arvan, et arvestades kogu valitsuskoosseisu- puudub värskus ja sära, nagu seda oli paista nö vahevalitsuse puhul- ja välja käidud eesmärke, siis umbes kahe aasta pärast viskavad oravad teised üle parda ja moodutavad valitsuse Keskerakonnaga. Kui neilt endal just vaipa alt ei tõmmata.

Sport

Tänane vutimäng näitas, et olen taastunud. Polnud mingit probleemi joosta. Samas et noorematele kuttidele kuluvad kontrollmängu minutid rohkem ära, tulin teisel poolajal vahetusse.

Koju jõudes panin kaks* ja kaks kokku ning läksin veel rattaringile. Kui Ida-Eestis sadas ka lund-lörtsi, siis siin tibutas vaid õrnalt vihma. Ja sõidu kokkuvõtet vaadates oli taas näha, et viimased kilomeetrid mööduvad kiiremini kui esimesed.

*eile käisime kontrollimas, kas Nurstes saab aprillis rattakrossi läbi viia. Ikka paras katsumus oli see rattaga läbida. Vesi veeks, see ongi lisaväärtus publikule, kui ratturi tuhisedes vett kahte lehte lendab. Aga savi. Pehme ja olulist osa rajast kattev savipinnas... Ühesõnaga oli ratas ikka paras porikäkk pärast.

Aprill

Mitte just väga originaalse liigutusena muutsin sotsiaalvõrgustikus oma sünnikuupäeva. Vastu 1. aprilli, sättides sünnidaatumiks just 1. aprilli.

Veebis õnnitleti ka öösel, ent üllatusena saabus häid soove ka muude kanalite kaudu. Hommikul kella kuuest saati.

Loomulik, et inimesed, kellega ei ole ühist ajaliselt pikka ajalugu, ei pruugi sinu sünnipäeva teada. Ja seda ei saa kuidagimoodi pahaks panna. Siis usume infot, mida meile pakutakse. Ja eks seda see test ka tõestas. Et paljuski usume pimesi meie ees kuvatavat infot. Aga allikakriitilisus?

Teisalt on rõõm, et sugugi kõigil ei ole isiklik mälu tehnoloogiamaalimas kadunud. Ehk päris mitmed nägid vimka kohe läbi, teades, millal õige sünnipäev on. Imestan tihti, kuidas minu 80-aastane vanaisa peast oma kunagiste töö- ja koolikaaslaste sünnikuupäevi ja aastaid peast mäletab. Aga ega siis ei olnudki suurt muud võimalust, kui need lihtsalt meelde jätta. Oma peas sisalduv on ikka kindlam kui arvutis-interneeduses kirjas olev.

Haige-terve

Neljapäeva õhtul- täpselt nädal tagasi- tundsin, et kuidagi nadi on enesetunne.

Nädal varem oli koolivaheaeg, kus tavapärasest veidi rohkem trenni püüdsin teha. Lisaks seisis "To-do listis" vaimujõudu nõudvaid tegevusi. Iseenesest ei ole nende puhul midagi kehvasti, üldiselt on rõõm tegutseda. Ent kui sellega kaasneb selline jama nagu volikogus viimase päevakorrapunktina arutlusel olnud teemaga, siis see ilmselgelt röövib vaimujõudu. Kohati küsin endalt, et mille jaoks ma seda hinge võtan, mille jaoks on vaja tõmmelda. Võib-olla olen liiga idealistlik ja ka volikogusse jõudes olin sinisilmne. Aga ma tõesti ei uskunud, et aated ja lubadus uuenduste-arengute nimel vaeva näha, võib mõne inimese puhul nii kiiresti pragmatismiga asenduda. Kohati ka suhtumisega "kui mind on võimule valitud, siis mul ei ole vaja teiste nõuandeid, ise tean mida teen ja see on alati ka õige viis seda teha".
Nähes mismoodi väärtustele nagu kaasamine/avatus/analüüs/laiapõhjalised otsused kohati vaadatakse...

Reedel tegin veel head nägu, nagu öeldakse. Ülikoolipäev. Ja iseenesest põnev päev. Õhtul oli olek ikka täitsa pläss. Vutti tahtsin siiski vaadata. Jõin ohtralt mahla ja öö läbi vähkresin-higistasin. Laupäev oli vast parem, aga kindlasti mitte hea. Nädala esimeses pooles on nina olnud justkui kevadine vahtrapuu, kust mahla jookseb. Nõme 37 (+mõni pügal) palavik ja nõrkus ka.

Samas olen nädala jooksul võtnud aega, et puhata. Õhtuti keskendunud vaid tööasjadele ja muu kõrvale jätnud, varakult magama pugenud.

Teisipäeval otsustasin aga peale Eesti-Island mängu rattaga sõitma minna. Mäng ise andis positiivse impulsi. Jah, Raiole me mängus suurt rõõmu valmistada ei suutnud. Palle talle pea peale sokutada ei õnnestunud. Liiatigi jäime kaotusseisu kümne minutiga. Ent mehed võitlesid lõpuni. Ei andnud alla. Mängupilt paranes. Tekkisid momendid vastase karistuskastis. Ja kõige krooniks ka viigivärav. Uhke "triblamise" järel :)   Ilm oli 21-22 ajal ilus. Vaikne, selge taevas ja täitsa kevadine temperatuurinäit.

Neljapäeva õhtul rahulikus tempos 11 km jooksuots. Ja tundub, et organism on taastunud. Eks laupäeval ole näha, kas muruplatsil ka ja kui, siis mismoodi joosta kannatab.

Ülikool

Reedese päeva veetsime TLÜ Haridusinnovatsiooni keskuses.
Uuenduslik mõtlemine, praktilised ja kaasaegsed lahendused. Esimesena hakkas silma (ja tagumikule :D ) nii lihtne  ja igapäevane asi nagu tool. Tool, mis on ühtlasi laud. Lisaks on sellel panipaik (kooli-)kotile. Ja mitte vähem tähtis- sellega on mugav asukohta vahetada ehk ringi sõita :)

Tegelikult oli sellist lahendust mujalgi märgata, s.t et esemed olid liikuvad-liigutatavad. Seda siis rataste abil, sest isegi suured kivirahnud on ju tegelikult liigutatavad, küsimus on vaid, et millega neid tõsta.
Kui Smart-tahvlist ma nii vaimustunud ei ole (võib-olla olen lihtsalt vähe kokku puutunud ja samas tean, et endal sellist niipea tööl kasutada ei õnnestu, mistõttu on huvi ka väiksem), siis interaktiivne laud tundus küll põnev. Justkui tavaline koolilaud, kuhu ümber kuuekesi istuda ja sellel siis mängulist õpet ellu viia. Tõsi, see on alles uus asi, et enamus programme on veel ingliskeelsed ja ameerika süsteemile sobivad, mistõttu eesti koolis seda homsel päeval kasutama ei hakkakski. Aga tegelikult oli haarav.
Kurb kogu selle haridusinnovatsiooni teema juures on see, mida mõned read ülalpool ka mainisin. Et sellised uuendused väikevaldade väikestesse (laias laastus alla 100 õpilasega) koolidesse jõuaksid, on vaja et vallajuht(kond) oleks ise uuendusmeelne ja seaks hariduse prioriteetseks valdkonnaks. See tähendab esmatähtsaks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes ehk rahastamisel. Teine variant on edasi minna koolireformiga. See, tõsi, tähendab ka koolide liitmist, mis parata. Või- aga saab ka samaaegselt ja ehk olekski targem- minna edasi haldusreformiga, laiemalt riigireformiga. Kahjuks kulub praegu väikevaldadel liiga palju auru lihtsalt sellele, et ellu jääda või elus püsida.
Oma õpingute raames olen aga üha enam veendunud, et peame kaasa minema uue õpikäsitlusega, sest tänapäeva maailm ei vaja enam 19. või 20. sajandi vaimus kasvatatud tööjõudu.

Väärtuste konflikt

Oleme vallamajas-volikogus olukorras, mida ma nimetaksin väärtuste konfliktiks. Ehk meil on kardinaalselt erinevad arusaamad, kuidas asju ajada.

Paralleel. Mulle meeldis, et Vabaerakond koalitsioonikõneluste raames pidevalt oma demokraatia-paketti esile tõi. Ja olgugi, et nad ise on nüüd edasistest aruteludest kõrvale jäänud/jäetud, võetakse tulevase valitsuse programmi mitmedki punktid, mis selle raames läbi mõeldi.

Pean väga oluliseks, et omavalitsuses otsuseid tehes oleks otsustel võimalikult lai kandepind. Ehk et kaasatakse erinevaid osapooli, kuulataks huvigruppide arvamused ära, analüüsitakse ja alles siis tehakse otsused. Jah, inimesed on valinud enda esindajad volikogusse, viimane omakorda kinnitanud valitsuse. Aga see ei tähenda, et sellega oleks kaasa antud voli tegutseda ainult oma parema äranägemise järgi.

Vähemalt mina nii ei arva. Ja eilne kinnitas, et ma ei ole oma mõtetega üksi. Samas on seis segane ja meil ei ole selles osas selget üksmeelt.

Volikogu

Tänane volikogu istung kestis taaskord üle kolme tunni.

Ühtepidi võib seda ju võtta miinusena, kuna õhtu venib. Teisalt on see väikese volikogu pluss, et kõik volinikud saavad rahulikult kõik, mis neil hingel, ka välja öelda. Olgugi, et kohati võiks ühtteist hoopis välja käimata jätta. Suurem osa on siiski kas vajalik või mingil moel edasi viiv.

Põhirõhk läks täna valla põhimääruse arutelule, aga ka minu pöördumisele ja selle võrsetele. Kaasamine, avatus jne mõisted. Aga sellest tuleb ka eraldi postitus.

Kevad

Kevad käes. Vähemalt kalendri järgi. Reaalselt on aga pigem nii, et kalendritalve viimased nädalad olid kevadisemad kui kalendrikevad siiani ise on olnud.

Samas on hommikul kuue ajal ikkagi päris valge ja mõnus juba.

#Full of energy!

Lagunemine

Hooajaeelne sõpruskohtumine Raplaga.

Plussid: 17 mängumeest oli kohal (ehk rohkem kui eelmisel hooajal liigamängudel keskmiselt), tundus, et tahtmist ka oli, esimene veerandtund oli korralik. Ja... rohkem vist ei olegi midagi lisada :)

Miinused: omavaheline suhtlemine (või pigem selle puudumine) platsil, lagunemine (viimase veerandtunniga löödi neli-viis tükki ja lõppseisuks seega 1:8 või 1:9), füüsiline vorm mõnel mängumehel ehk individuaalsed jooksutrennid on tegemata jäänud.

Ise arvasin, et mängin ehk poolaja, aga kogunes 75+ minutit. Esimene poolaeg oli tip-top. Mängu lõpp, kui meil enam midagi välja ei tulnud ja vastane lustis, siis lasin ka ise jala sirgeks. Mitte et ei jaksanuks, aga motti polnud. Samas ei tohiks lasta nii juhtuda.

Ahjaa. Tegelikult on üks suur pluss siiski veel. Siit edasi saab ainult paremaks minna :)

Moos

Reede õhtul (ja tegelikult eeltööna juba mitmel varasemal õhtul) teenisin purgi moosi.

Ehk et lõpule jõudis projekt "segarühm". Leiti 11 meest, kes otsustati tantsima panna. Mõnel kukkus see paremini, mõnel omapärasemalt välja. Lõppkokkuvõttes leidsid aga kõik, et tegelikult oli vahva ja nad ei kahetse, et kutse vastu võtsid.

Mitmed- sealhulgas ma ise- püüdsid (loomulikult püüdsid, sest juhuslikult need kindlasti ei toimunud) küll esinemise ajal ka vigu ka sisse teha, et järgneda võivaid esinemisi ära hoida. Aga ei õnnestunud. Ehk et juba pandi vähemalt ühe tantsuõhtu plaan paika.

Tegelikult oli vahva. Ja lihtsamaks ning meeldivamaks tegi selle asjaolu, et mind seal rühmas ka soojalt vastu võeti, sõbralik seltskond on/oli.