Reedese päeva veetsime TLÜ Haridusinnovatsiooni keskuses.
Uuenduslik mõtlemine, praktilised ja kaasaegsed lahendused. Esimesena hakkas silma (ja tagumikule :D ) nii lihtne ja igapäevane asi nagu tool. Tool, mis on ühtlasi laud. Lisaks on sellel panipaik (kooli-)kotile. Ja mitte vähem tähtis- sellega on mugav asukohta vahetada ehk ringi sõita :)
Tegelikult oli sellist lahendust mujalgi märgata, s.t et esemed olid liikuvad-liigutatavad. Seda siis rataste abil, sest isegi suured kivirahnud on ju tegelikult liigutatavad, küsimus on vaid, et millega neid tõsta.
Kui Smart-tahvlist ma nii vaimustunud ei ole (võib-olla olen lihtsalt vähe kokku puutunud ja samas tean, et endal sellist niipea tööl kasutada ei õnnestu, mistõttu on huvi ka väiksem), siis interaktiivne laud tundus küll põnev. Justkui tavaline koolilaud, kuhu ümber kuuekesi istuda ja sellel siis mängulist õpet ellu viia. Tõsi, see on alles uus asi, et enamus programme on veel ingliskeelsed ja ameerika süsteemile sobivad, mistõttu eesti koolis seda homsel päeval kasutama ei hakkakski. Aga tegelikult oli haarav.
Kurb kogu selle haridusinnovatsiooni teema juures on see, mida mõned read ülalpool ka mainisin. Et sellised uuendused väikevaldade väikestesse (laias laastus alla 100 õpilasega) koolidesse jõuaksid, on vaja et vallajuht(kond) oleks ise uuendusmeelne ja seaks hariduse prioriteetseks valdkonnaks. See tähendab esmatähtsaks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes ehk rahastamisel. Teine variant on edasi minna koolireformiga. See, tõsi, tähendab ka koolide liitmist, mis parata. Või- aga saab ka samaaegselt ja ehk olekski targem- minna edasi haldusreformiga, laiemalt riigireformiga. Kahjuks kulub praegu väikevaldadel liiga palju auru lihtsalt sellele, et ellu jääda või elus püsida.
Oma õpingute raames olen aga üha enam veendunud, et peame kaasa minema uue õpikäsitlusega, sest tänapäeva maailm ei vaja enam 19. või 20. sajandi vaimus kasvatatud tööjõudu.
Uuenduslik mõtlemine, praktilised ja kaasaegsed lahendused. Esimesena hakkas silma (ja tagumikule :D ) nii lihtne ja igapäevane asi nagu tool. Tool, mis on ühtlasi laud. Lisaks on sellel panipaik (kooli-)kotile. Ja mitte vähem tähtis- sellega on mugav asukohta vahetada ehk ringi sõita :)
Kui Smart-tahvlist ma nii vaimustunud ei ole (võib-olla olen lihtsalt vähe kokku puutunud ja samas tean, et endal sellist niipea tööl kasutada ei õnnestu, mistõttu on huvi ka väiksem), siis interaktiivne laud tundus küll põnev. Justkui tavaline koolilaud, kuhu ümber kuuekesi istuda ja sellel siis mängulist õpet ellu viia. Tõsi, see on alles uus asi, et enamus programme on veel ingliskeelsed ja ameerika süsteemile sobivad, mistõttu eesti koolis seda homsel päeval kasutama ei hakkakski. Aga tegelikult oli haarav.
Kurb kogu selle haridusinnovatsiooni teema juures on see, mida mõned read ülalpool ka mainisin. Et sellised uuendused väikevaldade väikestesse (laias laastus alla 100 õpilasega) koolidesse jõuaksid, on vaja et vallajuht(kond) oleks ise uuendusmeelne ja seaks hariduse prioriteetseks valdkonnaks. See tähendab esmatähtsaks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes ehk rahastamisel. Teine variant on edasi minna koolireformiga. See, tõsi, tähendab ka koolide liitmist, mis parata. Või- aga saab ka samaaegselt ja ehk olekski targem- minna edasi haldusreformiga, laiemalt riigireformiga. Kahjuks kulub praegu väikevaldadel liiga palju auru lihtsalt sellele, et ellu jääda või elus püsida.
Oma õpingute raames olen aga üha enam veendunud, et peame kaasa minema uue õpikäsitlusega, sest tänapäeva maailm ei vaja enam 19. või 20. sajandi vaimus kasvatatud tööjõudu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar