KOV25

Üsna keeruline seis seekord volikogu valimiste eel. Mitte keeruline selles mõttes, et probleeme ja muresid on palju. Neid pigem on tööperioodi jagunud, nendega on tulnud tegeleda ja lahendused leida. Või et oleksin närviline ja pinges. Ei, pigem ootusärevuses tulemuste selgumise mõttes. Aga keeruline selles mõttes, et ei tea täpselt, mida oodata.

Ehk mis ikkagi inimene valimiskabiini juures otsustab. Kas lähtub pelgalt inimesest? Kas avaldab mõju erakondade üldine reiting ning kui, siis kui suurel määral?

Kas tajun kogukonna meelsust ja arvamust õigesti? Kas minu selgitused on olnud piisavad või on kellegi teise muusikanoot kõvemini kõlama jäänud?

Iseenesest olen valmis üheks ja teiseks.

Ja samas on ka mõtteviis ning väärtused jäänud sarnasteks nagu nad mind seni saatnud.

- Volikogusse pääsemine, veel enam vallavalitsuse liikmeks nimetamine ei ole valla valitsemine. See on vallakodanike teenimine. Suur usaldus, mis tuleb pühendumuse ja südamega tehtud tööga välja teenida.

- Ei arva, et olen igas olukorras ja igas asjas kõige targem. Kaugeltki mitte. Tuleb säilitada oskust kuulata, teisi arvamusi arvestada, analüüsida, enda esialgset arvamust uute faktide ilmnedes korrigeerida.

- Tean, et ka viimane periood ei olnud ideaalne. Palju saanuks ning edaspidi peabki saama paremini. Julgen eksimusi tunnistada. Selleks, et neile ausalt otsa vaadata, õppida.

- Pean ülioluliseks koostööd. Ja esimese sammu peab tegema alati see, kes on nö tugevamal positsioonil. Ka siin saanuks kindlasti paremini. Aga tunnen rõõmu, et saan ja saame volikogus nö üle välja suhelda. Et esimese hooga volikogu komisjonide esimehe kohti jagades sai iga fraktsioon vähemalt ühe komisjoni juhtida. Et vähemalt osaliselt arvestasime opositsiooni muudatusettepanekutega ning ei suhtunud ühtegi neisse üleolekuga - ka neid, millega ei nõustunud, arutasime ja analüüsisime. Et kaalukad otsused nagu näiteks ühisele eelarvele või osavalla valitsuste asemel ühtsele Vallavalitsusele üle minek on toimunud täielikus üksmeeles.