Tantsupidu 6

Etendused kulgesid - eriti mõne päeva pealt tagasi vaadates - sujuvalt. Ja kuna trenninädalal sai ootamist piisavalt harjutada, siis ei olnud etenduse sees oma tantsuplokkide või kahe etenduse vaheline ootamine tapvalt igav.

Käekell, mis samme mõõtis, ning keha rõõmustasid. 30 000 + sammuga päevad. Kaasa aitas seegi, et hommikul jalutad staadionile ning õhtul ööbimiskohta. Viimane, arvestades kui palju inimesi suht üheaegselt staadionilt lahkuda soovib, on muidugi isegi ajavõit. Aga tundus, et ka ühistransport töötas üpris hästi ehk suutis seda koormust kanda ja peolisi kiiresti staadioni juurest linna peale laiali laotada.

Rongkäik. Võib-olla ka seetõttu, et tantsijana sa platsil päris sama ei koge/näe/tunne, mida pealt- ja televaataja (oled eelkõige enda, paremal juhul mõne lähema paari või rühma esinemisega nö seotud), on kümnete tuhandete inimeste ühine jalutuskäik kesklinnast lauluväljakule minu jaoks üks peo tipphetkedest. Need on äraütlemata võimsad emotsioonid, mida sealt ammutad. Umbes nagu Tartu (suusa)maraton või Tallinna (jooksu)maraton, kus raja ääres kaasa elajad annavad tohutult lisaenergiat.

President. Ühel viimastest päevadest külastas tantsijaid ka President. Mulle meeldis tema lühike ja konkreetne sõnavõtt. Osaleja jaoks oli suur asi, et riigipea tuli, huvi tundis. Kõnelemise ajal pidas ta meeles, et sellega paneb ta 11 000 + inimest seisma, kuulama, ootama. Samamoodi tabas Karis minu meelest täppi laulupeo kõnega.

Koju. Et Hiiumaa oli seekord rongkäigu eesotsas, saime ka supile üsna vara. Ööbimiskohta jõudes tekkis suisa variant, et ühe bussi saab planeeritust varasema laeva peale saata, kui on piisavalt huvilisi ning nad jõuavad piisavalt kiiresti asjad bussi pakkida. Ei olnud vaja mitu korda öelda.