Sport

Nädala lõpp ja nädalavahetus oli täis sporti.

Reede õhtul suundusin Viskoosa Kultuuritehasesse, et avada teine Hiiumaa rahvusvaheline maleturniir. Sinna jõudes küsiti õues, et kas võtsin nupud kaasa. Ei saanud kohe hästi pihta. Aga selgus, et oli juhtunud täiesti ootamatu asi - lõunanaabrid unustasid malelauad, nupud ja kellad kaasa võtta. Hea nali küll. Aga tol hetkel polnud nii naljakas. Kohalikud arutasid, et saarelt saaks lauad-nupud isegi kokku, aga kelladega on keeruline. Nii said mängijad vaba õhtu (Padu hotellis küll peeti omaalgatuslik turniir soomlaste ning Hiiumaa maleklubi vahel neljal või viiel laual) ja laupäeval alustati sellevõrra varem.

Hiljem õhtul olime tantsurühmaga Soeras esinemas. Selline mõõdukas liigutamine. Pluss hilisõhtune köievedu, mille Põkad võitsid. Ja mille raames ma takti lugedes hääle täitsa kähedaks hüüdsin.

Laupäeval Toivo Pruuli mälestusvõistlus. Tuleb korraldajaid tunnustada, et nii kõrgetasemelist võistlust suudavad läbi viia siin saarel. Sel korral Eesti rekordit ei ohustatud (möödunud aastal Õilme Võro jooksis riigi kiireimad naiste 100 meetrit, ent paraku oli lubatust tugevam taganttuul), aga staadioni tipptulemuste tabelit tuli korrigeerida.
Iti läbis Tulevikujooksu ehk sain treeneritöö tehtud. Kui möödunud aastal soovisin (eriti kuna võistluse raames toimus Hiiumaa MV) sprindis osaleda, aga jalg ei lubanud, siis sel korral ei olnud realistlik konkureerida. Täitsa korralik keskmine tase.

Et võistlused saarelt kaugemale kõlavad, sellele andis kinnitust riigisekretäri ning Kergejõustikuliidu presidendi kohalolu.

Õhtul olime Tobiase muuseumis pärimuspäeval ning sealgi tõmmati tantsudes kaasa lööma.

Pühapäeval Anne Golubi mälestusvõistlus ehk külavõistlus viievõistluses. Aitasin korraldada. Pluss Iti pidi osalema. Ei saanud korraldamise kõrvalt piisavalt toetav treener olla, aga ühena (vist) kolmest kolmeaastasest tegi oma vanusekohase soorituse uhkelt ära.

Teist paari (jooksu)jalanõusid kaasa ei võtnud, spordipüksid-särgi igaks juhuks viskasin kotti. Ehk ei plaaninud seekord otseselt osaleda. Aga esmalt pandi teatejooksu tiimi kirja. Sealt tuli mõte, et no kui korra juba jooksed, mis see siis viis ala otsa teha pole. Tuleb tunnistada, et ühegi alaga (1500 tinglikult erandiks) peale eelmise aasta võistlust pole tegelenud. Oda või ketast kindlasti mitte käeski hoidnud. Aga see pole selle võistluse puhul väga silmapaistev saavutus :)  ja mõneti see ongi selle võistluse võlu - toob kokku inimesed, kes elus kergejõustikuga kokku puutunud, hetkel ei pruugi harrastada, aga soovivad, et traditsioonid püsiks. Ning kaasneb selline mõnus külavõistluse atmosfäär.

Kui kõrvutasin kümne aasta tulemusi (p.s. olen ainus, kes kõik aastad osalenud võistlejana), siis vaatasin, et suurem kukkumine oli aastast 2021. Ehk nii kui amet vahetus, sportlik pool kannatas. Seekord õnnestus hüpata 2020 tasemele tagasi.