Täna meenutame. Emasid ja isasid. Lapsi. Vanavanemaid ja raukasid.
Inimesi, kes ühel suveööl äratati, kellele anti mõnikümmend minutit aega oma elu kokku pakkida ning kes saadeti teele neile teadmata suunas.
Siin, Lehtma sadamas, kust paljud hiidlased oma viimast teekonda kodusaarelt alustasid, on mälestatud küüditatuid juba aastakümneid. See on justkui mälupaik.
Ja vabandage, kui teisiti arvate, aga minu meelest on see oma praeguses suhteliselt trööstitus olukorras üsna sobilik seda ränka hetke meie ajaloos meenutama. Sest juuniküüditamine on kahtlemata tumemusta värvi peatükk meie ajaloos.
Kindlasti on selle sündmuse juures olulised arvud. Samas räägivad mälestused rohkem kui statistika. Ja need, kes selle üle elasid, on vabaks saanud Eestis rääkinud oma lugu.
Nad mäletavad seda hetke, seda aega, neid aastaid.
Tihtilugu algusest lõpuni. Kohati isegi liigses detailsuses.
Need mälestused ei kao. Mitte kunagi.
See ongi põhjus, miks me siin täna seisame.
Selleks, et mõista, mida vabadus tähendab.
Vabadus ärgata hommikul ja minna õhtul magama kartmata, et keegi soovimatu tuleb Sinu uksele koputama. Võimalus rääkida oma keelt, avaldada oma arvamust, kasvatada oma lapsi ja kujundada oma tulevikku.
See tundub loomulik täpselt seni, kuni on Sinult ära võetud.
Täna, kui Euroopas käib sõda (ja see sõda on kestnud juba kauem kui I maailmasõda) ning miljonid inimesed on pidanud oma kodudest lahkuma, kõlavad 14. juuni õppetunnid valusalt ajakohaselt.
Ajalugu ei kordu kunagi täpselt samal kujul.
Kuid ajalugu hoiatab.
Ja meie kohustus on kuulata.
Mäletada neid, kes kannatasid.
Mälestada neid, kes ei tulnud tagasi.
Mäletame ja mälestame.
*sõnavõtt Lehtma sadamas. Küüditatute mälestuskivi juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar