Soovide täitumise hapud viljad

Riigikogu valimistest on möödas enam kui pool aastat. Ehk tänaseks on välja joonistunud, mida valija otsuseid tehes täpselt tahtis. Täpsemalt öeldes, mida valikute tulemusena sai. Ja see ei pruugi kattuda sellega, mida sooviti ega ka sellega, mida lubati.

Esmalt aga mõne lausega isiklikust vaatest. Ei salanud juba ka märtsis, et tulemus oli pettumus – hüppasin lati alt läbi. Kaalusin tõsiselt ametivahetust, kuna ka osavallavanema tööle annab hinnangu valimistel saadud häälte arv. Lõpuks otsustas põhimõte, et mage on asju pooleli jätta. Tuleb tööd edasi teha ja lõplik hinnang antakse 2021. aasta sügisel.

Alla ootuste läks ka Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal. Tuleb tunnistada, et meie kampaania põhisõnumid ei olnud nende valimiste peateema. Samamoodi ei suutnud me päris hästi tajuda ühiskonna allhoovuseid, teatud rahulolematust. Näiteks veel märtsis ja Hiiumaalgi tuletati meelde piirikaubanduse kiiret arengut.

Koalitsiooni sünd

Kevadel jagus ärevust, kui tänane koalitsioon kokkuleppeid sõlmis. Mulle on sügavalt vastumeelne ühe osapoole tegutsemisviis ning sallimatus ja kindlasti ei ole see minu unelmate valitsus.

Samas ei olnud ma nendega ühes paadis, kes väitsid, et sellist valitsust ei tohi sündida, kuna valimised võitnud erakond jäi opositsiooni. Ikka võib! Meie valimis- ja valitsemissüsteemi järgi peab valitsemiseks olema enamuse toetus. Ja tähtis on liidetavate summa, mitte liidetavad ise.

Kui kolmekesi leitakse üksmeel ja Riigikogus on vähemalt 51 saadiku toetus, siis on õigus valijatele lubatut ellu viima asuda.

Ja siia ongi koer maetud. Ehk tegelikkus ei taha lubatuga kuidagi kokku minna.

Reaalsus lajatab

Kaks koalitsioonierakonda lubasid enne valimisi erakorralist pensionitõusu. Ja kas-sa-näed! See viiakse ellu juba 2020. aasta eelarvega. Sest meid ootab ees seitsme-eurone erakorraline pensionitõus.

Olgu, jättes iroonia kõrvale, olen nõus, et arvestades näiteks meie pensionide suhet keskmisesse palka, on ka see abiks. Aga kas see on ikka asi, mida oma valimislubaduste taustal suureks saavutuseks lugeda?

Ja veel enam, miks näidata indekseerimisest tulenevat kasvu – 38 eurot – enda töövõiduna? Ehk valitsuse töövõit on seitse eurot, kuna 38 lisandub automaatselt, tänu varasematele otsustele.

Inspireerivad sõnumid on ka põllumeestele. Täiendavaid põllumajandustoetusi ehk top-up'e, mida EL lubab, Eesti ei kavanda. „Kevadel oli juttu 15 miljonist, täna on seal rea peal viis miljonit. Ma tean, et põllumehed on õnnetud, aga viis miljonit on parem kui null miljonit,“ lohutas rahandusminister Martin Helme.

Loomulikult on see parem olukorrast, kus toetuseid üldse ei maksta, nagu oli aastatel 2014-2016. Samas 13. juuni Maalehes lubab maaeluminister Mart Järvik, et toetused jätkuvad maksimaalses(!) määras.

Meenutame, et just Helme-Järviku kodupartei hõiskas enne valimisi (27. veebruar, uueduudised.ee), et eelarves on kõigi lubaduste jaoks raha piisavalt.

Prioriteedid

Tänaseks on selgeks saanud valitsuse prioriteedid. Ja need tekitavad nördimust. Sest löögi saab regionaalpoliitika.

Rahandusminister hõiskas, et kulusid on õnnestunud üle 50 miljoni kokku tõmmata. Aga mille arvelt?

2020. aasta eelarves pole enam toetust väikeelamute renoveerimiseks ega lokaalsete taastuvenergia kütteseadmete soetamiseks, kärbitakse üürielamute korrastamise meedet.

Lisame siia juurde tahtmatuse korrastada postiseadust või vaadata üle Eesti Posti tegevus, misläbi suletakse postkontoreid ning tõuseb kojukande hind. Plaanitakse sulgeda Haapsalu merepäästeüksus. Milliste ministrite valdkonda need teemad kuuluvadki?

Kui võrrelda 2020. aasta eelarvet käesoleva aasta omaga, siis on näha veel trende. Kutseõppeasutuste raha väheneb kolm miljonit, rakenduskõrgkoolidel poolteist miljonit. Muuseumidel koguni kaheksa miljonit. Haridus ja kultuur ei ole olulised?

Samas eelarve tulupoolel on märgitud füüsilise isiku tulumaksu laekumise 25-protsendiline kasv! See tähendab, et 320 miljonilt 400-le miljonile. Võimas!

Tegelikkus on ilmselt see, et seda saamata jäävat tulu tuleb järgmisel aastal lisaeelarvega lappima hakata...

Kogu selle segaduse võtab hästi kokku Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Ta tunnistas, et eelarvet oli seekord väga raske kokku panna: „Põhjuseid oli mitu, näiteks astus valitsus seekord ametisse kuu aega hiljem kui varasemad valitsused keskmiselt, mistõttu jäi eelarve kokkupanekuks tavapärasest vähem aega. Lisaks hajutasid valitsuse tähelepanu europarlamendi valimised, mis parlamendivalimistele kohe otsa tulid.“

Ilmselt unustas ta mainimata, et jaanipäev langes töönädala algusesse, juulikuus segas laulu- ja tantsupidu, augustikuus olid virmalised, septembris algas kool.

Aga jättes taaskord iroonia kõrvale, on mul hea meel, et see koalitsioon teoks sai. Ainult nii – andes inimestele reaalse võimaluse otsuseid langetada – saame aimu, mis neile tegelikult korda läheb ja kas sõnad ning teod käivad käsikäes.

Hergo Tasuja,

SDE

P.s. Lugu peegeldab autori isiklikku seisukohta ja ei ole kuidagi seotud ametiga.

Lugu ilmus 18.10 Hiiu Lehes