Vallad

Viimasel vallavolikogu istungil otsustasime Käinale ja Pühalepale teha ettepaneku maha istuda ning arutada, kas ja mil moel valdade ühinemine toimuda võiks.

Päris selge on, et hiljemalt aastal 2017 haldusreform läbi viiakse. Kas ülalt alla või riigi ja kohaliku tasandi koostöös, aga see tuleb. Sestap on arukas ikkagi asja nii ajada, et initsiatiiv oleks kohapealsete inimeste käes, kes oma nägemuse esitaks. On selge, et vaadates maailma põllult või tuletornist, avaneb erinev vaatepilt.

Ise olen olnud ühe, ühtse Hiiumaa toetaja. Kuid saan aru, et arvestades praeguseid arenguid Põhja-Hiiumaal, ei ole ülejäänud saarele aktsepteeritav nendega ühinemine. Las saavad omad asjad enne paika, las lepivad seal vallas omavahel ära ja küll siis arutame saare asju.

Korraks tegelikult tekkis juba olukord, et Pühalepa vald, kes seni avalikkusele haldusreformi suhtes vastumeelsust üles näidanud, oli valmis Hiiu vallaga ühinemisläbirääkimisteks. Küsisin Toomaselt, et kas Pühalepa vallavolikogu esimehel puudub põhimõtteline vastuseis omavalitsuste ühinemiseks? Et küsimus on persoonide tasandil?

Ja täpselt seda Toomas ka kinnitas. "Just nimelt, tänane otsus [vahetus võim] oli väga halb ja lühinägelik. Ei ole kunagi olnud põhimõtteline vastane. Eile oli väga meeldiv kuulata, et meil on ühine mure kohaliku võimu parimal moel teostamisel. See, mitu omavalitsust Hiiumaale sobiks, on samuti ühine mure ja kokkulepe. Sama muidugi ei saa mõne persooni ja tema toetajate kohta öelda."

Ehk teisipidi ohkasid mõned siinpool saart selle peale kergendatult. Põhimõtteline valik ongi, et kas saarele jääb üks või kaks omavalitsust. Kui Pühalepa valinuks liitumisjuttude alustamise Hiiu vallaga, siis Käina ja Emmaste kahepeale puslet kokku ei saa. Kolmekesi oleks see vast võimalik.

Samas on kogu selle teema juures olulised hoopis teised küsimused. Mitte et mitu omavalitsust on. Nii nagu tänases AK-s oli juttu Saaremaa valdade liitumisläbirääkimistest ja öeldi välja, et praegustest valdadest osavaldade tegemine ei ole õige samm. Ehk tahetakse sisulisi muudatusi, mitte väiksemat valdade arvu kaardil. Ja see on õige.

Ma mõtlen, et mis on reformi eesmärk. Kas see on tegevjuhtide ehk vallavanemate arvu vähendamine? Kas eesmärk on kokkuhoid?

Ei usu, et kumbki neist. Tõsi, kokkuhoid on kindlasti väga tähtis, kuid kokkuhoid ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend millegi saavutamiseks. Ja see, mille saavutamiseks, see ongi asja iva. Kui me selles ühisele seisukohale jõuame, siis peaks edasine juba lihtne/lihtsam olema. Jah, jääb persoonide küsimus ehk juttu tuleb kindlasti ka kindlatest ametikohtadest. Neil on aga tööl inimesed. Inimesed, kel on konkreetsed nimed. Inimesed, kes on kellegi sõbrad või sugulased.

Aga sellistest takistustest tuleb üle olla. Tuleb mõelda, kuidas muudatused aitavad täita meie eesmärke. Kui me teame eesmärki, siis oskame leida ka teid sinna jõudmiseks. Ja kui sel teel sõitmine tähendab, et kohale jõudmiseks tuleb veidi murumättaid ümber paigutada, siis nii ongi.

Pühad

Või mis pühad. Öeldi ka jõululauas, et ma olen täitsa Grinch :)  No mitte päris, aga jah, mul on omamoodi suhe jõuludega. Ja kingituste tegemisega. 

Viimase osas olin sel aastal resoluutne. Kui varasemalt olen ikka öelnud, et ärge mulle kinke tehke (või pigem ostke, sest näiteks kallistuse või isetehtud kaardi, isekootud sokkide, iseküpsetatud toidu vastu pole mul midagi), siis nüüd ütlesin neile, kes seda kuulda pole tahtnud, et ma ise ka kingitusi ei tee. Ja nii oligi. Sest ma tõesti ei saa aru, milleks. Miks ei võiks kingitusi üksteisele teha näiteks 6. aprillil või ilusaid sõnu öelda 22. juulil. Loomulikult, on ka neid, kes aasta ringi suudavad sama malli järgi käituda või härdas meeleolus olla. Aga teha kingitusi, sest nii on ette nähtud... Olen ise soovitanud kingituste asemel annetada või teha kingitusi neile, kes seda tõesti vajaks. Ka võhivõõrastele. Mõni vaatab ikka üsna imelikult. Kui nüüd nii mõelda, siis tegelikult ma paar kingitust siiski tegin. Aga ei tea omanik sellest ja ei tohiks ka ma ise meeles pidada või mõelda kui kingituse tegemisest.

Kui teema lõpetada, siis mulle väga meeldib ühe sõbranna räägitu. Nemad kingivad oma tutvusringkonnas aega. Näiteks ühise jalutuskäigu või lauamänguõhtu või ühise lõunasöögi. Ja kingi saaja valib, millal selle lunastab. Lihtne, aga võimas.

Pühadest siis päeviku vormis. Kusjuures Soomes nägin mingi raamatupoeketi Top-10 ja seda juhtis J.Vuorineni uus teos. Mees, kes kirjutas "Joomahullu päevaraamatu" ning järjed sellele. A la Berti päevik, aga pealkirjastki näha, et teise sisuga.

23ndal jõudsin tagasi Hiiumaale. Et liikumisvajadus näris hinge, siis võtsin rattaotsa ette. Võrdluseks, eelmine aasta oli 24ndal detsembril piisavalt mahe, et sörkimas käia. Nüüd aga täitsa sobilik rattaga sõitmiseks. Esimesed kümme kilti oli üsna raske, jalad ei tahtnud väga liikuda pikast istumisest. Seejärel oli juba nagu sõidu moodi. Peale pühi ehk 27nda hommikul, kui vend tagasi mandrile läks, siis tegin taas sarnase 35 kilomeetrise otsa. Ilm oli aga talviseks muutunud. Miinus 7-8 kraadi ehk kohati oli nagu isegi jahe, kui mitte külm.

Kodusaarel olin kaks päeva sõpradega. Ühel päeval tegime tiiru Hiiumaale peale ja tõestuseks, et käre talv pole saabunud, käis sõber Kõpu poolsaare ääres suplemas. Vend leidis heade mõtete linnast ka tee siia, seega nädala lõpus olime vanemate pool. Saun ja lihtsalt istumine. Tõsi, eks ikka sõime ka :)

Lapimaa

Aus olles, ei oleks ma ise reisiks sellist sihtkohta valinud. Ent et õpilased lõpureisiks selle välja valisid, siis tuleb noorte tragidusega kaasa minna. Ja tagantjärele vaadates ei olnud viga.

Loomulikult jääb meelde ca 3000 km bussisõitu Soomes. Sealjuures ühekorruselises 57-kohalises bussis. Ei olnud kitsad istmevahed :)  Sest nagu allolev pilt maailma pikima mehega märku annab, on mul veel tublisti kasvuruumi.

Seda arvestades oli meeldivaim peatuspaik Ranua loomaaed või pigem loomapark. Midagi meie Elistvere sarnast. Sai vabalt ja ohtralt värskes õhus liikuda. Nii lähedalt nagu seal, ei olegi elus hunti näinud. Huvitav oli ka mitme reisiselli imestus, et miks pruunkaru oma aias ei ole.

Mis Soomest meelde jääb, on üsna viisakad inimesed. Ei taha eestlaste kohta midagi öelda, aga tundus, et "kargetel põhjamaalastel" kerkis naeratus näole või tuli "kiitos" suust tiba kergemini. Siis hinnavahe, mis peegeldus kõige rohkem vee hinnas. Bensukates oli pooleliitrine veepudel umbes 3€. Eks eri toodete puhul oli vahe erinev, kohati ka üsna väike, aga vesi üllatas. Ahjaa, tohutult palju oli asiaate. Enamasti ilmselt jõulupuhkusel, aga nende kontsentratsioon tänavapildis oli ikka silmatorkavalt suur. Ja siis, nagu pildilt näha, on neil veel töökorras telefoniputkad :)

Mis aga jõuluvanasse puutub, siis tema sülle istuma ma ei kippunud. Eks reisiseltskonnas oli neidki, kes arvasid, et too ongi the one.

Miks aga peaks jõulumehe juurde üldse soovima, kui tegelikult veel paarkümmend aastat tagasi oli ta üsna kuri vana. Alles aastal 2003 otsustati jõuluvanade kongressil, et "Tänapäevane jõuluvana peab olema selge diktsiooniga, ei tohi kaasas kanda vitsa, käia päkapikumütsiga ega ukse taga prõmmides lõhkuda." Ja et jõuluvana on välimuselt nagu ta on, selle eest tuleb tänada Disney multikaid/filme ning Coca-Cola kompaniid.

Esimese Eesti vabariigi ajal oli tema rõivastuseks pahupidi keeratud kasukas, karvamüts, vildid, labakud. Vitsakimp oli olulisem kui kingikott ja see polnud kostüümielement, seda kasutati tõepoolest.

Äratus

Oli lühike öö. Osa sellest Rohuküla sadamas ehk mitte just tipptaseme mugavus. 0630 praamiga üle, auto Käinas tühjaks laetud ja kodu poole. Ees ootas mõnus uinak omas voodis.

Ja siis kohe Valgult välja sõites jooksevad kitsed teele. Kenasti hanerivis. Litsusin piduripedaali ja keerasin rooliratas. Esimese looma sabatutist napilt mööda, teine omakorda kepsles minu auto tagatulede vahetust lähedusest üle tee. Kolmas ei pidanud suurt midagi tegema. Taaskord kinnitus, et liiklusreeglitest tasub kinni pidada ehk Valgu 70 km/h ala aitas kindlasti kiiremini ja efektiivsemalt reageerida.

Uni aga oli justkui pühitud :)

Elu maal

Esmaspäevast meenub veel üks vahva seik. Suundusin ortopeedi juurde, eeldades, et digiajastul liigub kogu info e-kanalite kaudu. Aga võta näpust. Paberil saatekirja on vaja. Kiiresti perearstikeskusesse. Paar minutit ja oli paber olemas.

Linnas ma ei kujuta ette (tegelikult kujutan ja see aeg on üüratu) kui palju aega võtab pisikese formaalsuse korda ajamine. Siin, pole mingit muret.

Volikogu

27. istung algas järjekordselt mõistatamisega, et kui palju volikogu liikmeid osaleb. Minut enne istungi algust tehtud telefonikõne tõi saali viienda liikme. Üle poole siiski.

Kolm märksõna.

Kaasava eelarve kord sai vastu võetud ehk et on täiesti kindel, et uuel aastal läheb see käiku. See on kodanike kaasamise positiivne näide.

Veebruarist alustab Emmaste Vaba Aja Keskus, praeguse noortekeskuse ja spordikeskuse baasil loodav asutus.

Volikogu otsustas teha ettepaneku Käina ja Pühalepa vallale, alustamaks konsultatsioone Käina, Pühalepa ja Emmaste valdade vabatahtliku ühinemise ettevalmistamiseks.

Põlv

Esmaspäeval sain lõpuks spetsialisti vastuvõtule põlvemurega. Samas oli põhjust kurtmiseks ka märksa vähem kui kahe-kolme-nelja kuu eest. Septembri lõpus määratud põletikuvastane tabletikuur (ja oh, kuidas mulle tegelikult tabletid kui sellised ei meeldi) võttis terava valu ära.

Kuulanud, väänanud ja mõelnud, arvas arst, et nii noorelt ei ole operatsioonile minek mõistlik, kui seda vähegi vältida õnnestub. Tahan uskuda, et tegemist oligi ajutise tagasilöögiga ja tegelikult midagi katki (sõna otseses mõttes kohe kindlasti mitte, pigem saaks kasutada termineid kulunud, kahjustunud vms) ei ole. Sest kuigi alateadvuslikult hoiad põlve, siis joosta see praegu lubab ja see on hea näitaja.

Mälumäng

Vahel on täitsa tore end targa ja nutikana tunda. Ehk vaimselt olen suht tippvormi lähedal :)

Reedel Kärdla mälumängu kolmas voor. Olime kolmekesi ehk koguni 25% (küll see statistika on ikka imeline asi) tiimist oli puudu. Samas õnnestus hallollus peakolu sees päris hästi tööle saada. Lisaks 50-50 olukordades enamjaolt õige valik teha. Nii et 2/3 mängu järel juhtisime üsna kindlalt.

Samas lõpp vajus jälle ära. Kui mängu teises voorus kuu aega tagasi oli algus 14+14 ja viimane kolmandik 4, siis reedel 15+15 ja 8. Samas piisas sellest teiseks kohaks.

Laupäeval Maakilva teine eelvoor. Minu rõõmuks palju sporti. Ja kaaslased toetasid ka märkimisväärselt, lisaks õnnestus taaskord kahevahel olles millegipärast just see õige variant kirja panna. Ehk see kokku andis esikoha.

Teisalt tean, et see oli ikkagi juhuslik :) Ja mida rohkem ma elus uut informatsiooni ammutan, seda enam taipan, kui vähe ma tegelikult tean.

Jõuluvana

Ühest küljest on rõõm teada, et sulle ollakse valmis punakuue rolli täitmist usaldama. Teisalt on see roll, mida mulle ei meeldi etendada.

Ära öelda on ka raske, sest üldiselt peaks see tegevus seostuma ju suure rõõmu ja positiivsete emotsioonidega- tood inimestele kingitusi ja see teeb ju tuju heaks? Sel aastal suutsin südame kõvaks ajada.

Eks üks pool asja juures on ka jõulude tähendus üleüldiselt ja mulle ei seostu see kuidagi kommertsliku läänemaailma kingitralliga.

Küll õnnestub mul see aasta päris jõulumees ära näha. Klassi lõpuekskursiooni raames sõidame Lapimaale. Ehk jõulud on valged, mis sest et saarel püsivat lumekatet nii pea oodata ei ole.

Jooksmine

Äraütlemata hea tunne on õhtul tuppa astuda, olles just jooksuringi ära teinud. Enne seda aga sügavalt kahelnud, et kas ikka tasub välja minna. Ikkagi hiline aeg ja väsinud ka veidi. Aga võit enda üle on kõige magusam võit.

Tants

Peab ikka tahtmine olema, et pühapäeva hommikul kell 9 tantsutrennis olla :)  Teist nädalat järjest.

Tõsi, seekord oli ka minu jaoks algusaeg ebamugavalt varajane. Kui normaalsel ajal magama minna ehk nii südaöö paiku, siis pole probleemi. Laupäeval õnnestus aga nautida kaine rooli ametit. Nautida pole vist siiski paslik sõna :)  Aga kujunes nii, et oma koju ja teki alla sain 0644.  Ja siis tundus kella kaheksane äratus küll liiga varane. Just nagu nädala sees peaks neljast tõusma. Tänu tuulisele ilmale, kus õues midagi teha ei saanud, sain siiski korralikult välja puhata ja täna polnud mingi mure kuuest jalule saada.

Suusatamine

Täna oli lõuna paiku aega/vajadust pikutada. Et uni võimust ei võtnud, vaatasin telekat. Suusatamist. Kui laskesuusatamine oli põnev ja vaatamist väärt, siis murdmaa igav. Isegi masendav, kui spordiportaali pealkirja laenata.

Laskesuusatamises on küll teatud riigid edukamad (meestel selgemalt, naistel pilt veidi kirjum), ent ei ole domineerimist. Ka individuaalsel tasandil on konkurents tihe. Laskmine tekitab alati närvikõdi. Ehk et publikult on mida vaadata.

Murdmaasuusatamine ei paku aga mingit lõbu. Naiste 4x5km distantsil edestas Norra kvartett järgmiseid kahe minutiga! Ja esimese seitsme seas oli kolm Norra nelikut. Mehed suutsid selle aga hoopis uuele tasemele viia. Kolmikvõit teatesuusatamises. Teiste riikide koondistel ja Euroopa televaatajal on selliste arengute jätkumisel kindlasti suur huvi selle ala vastu.

Jalgpall

Kui enda jalgpallihooaja tulemusi olen siin maininud, siis meenus, et ennustasin ka Eesti meistriliiga hooaega. Hooaega, mis kokkuvõttes osutuski päris nauditavaks.

"Ennustan, et sel hooajal võtab võidu kas Flora või Levadia .... Kui peaksin panuse panema, siis pakuksin, et esimeseks tuleb Levadia." Selles suhtes täpne, et esimesed kaks nad olid. Ent siiski Flora oli see, kes karika koju viis. Iseenesest, kui neid kahte kõrvutada, siis sümpaatsem ongi Flora. Eriti praegu ja Hurda taktikat-filosoofiat arvestades.

"Kolmandaks usun tulevat Nõmme Kalju. Loomulikult loodan, et jõutakse veel kõrgemale, aga realistlik pool minus seda ei kinnita." Nii ka läks. Kuigi Kalju juhtis esimese ringi järel. Ja tegelikult võinuks selle mängupildi pealt karika nimel kaasa rääkida küll. Aga jah, klubil on sisemised probleemid. Ja mitte mänguplatsil või platsil olevate meeste teenena. Pigem selle kõrval. Väga loodaks, et sellest saadakse üle ja uuel aastal on Roosad Pantrid taas hoo üles saanud.

Neljanda kuni kuuenda koha osas küsimust ei olnud, asi selge. Ja hooaja alguses ennustatav. Tabelilõpp samamoodi. Seal küll täpseid kohti välja ei käinud, sest eeldasin, et viimased mängud otsustavad. Nii ka läks. Ehk pinget oli ka tabeli lõpus. Kohati kindlasti rohkemgi kui eesotsas.

Poliitika

"Ma spetsiaalselt lükkasin abikaasa matused edasi, et saaksin minna Edgarit valima!" tunnistab Keskera­konna kongressi delegaat Õhtulehe vahendusel.

No mida!?

Ja palun tulge öelge mulle veel, et noored on mõjutatavad ja 16-aastased ei ole veel valmis valima kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeid. Vastupidi, noored on mõtlemisvõimelised.