Volikogu

Volikogu. Või peaks pealkirjaks panema "vilekogu"?

Olen sügavalt hämmastunud ja pettunud.

Hämmastunud, sest inimesed on võimelised pooleteise aastaga nii palju muutuma. Valimistele tuli Ühtne Emmaste korraliku programmiga ja mõistlike plaanidega. Nüüd on enamik neist visanud tõekspidamised ja lubadused (nt loen nende voldikust: "Meie tegevuse eesmärk on vallarahva rahulolu"; "Taunime varjatud motiive"; "Vallavolikogu, vallavalitsuse ja valla ametnike ülesanne on oma rahvast teenida"; "Seisame vastu teenuste vähendamisele") kus see ja teine. Asemele on tulnud pragmatism ja teerullipoliitika.

Pettunud, sest pidasin inimestest ikka palju rohkem lugu.

Kuidas siis saab nii, et lihtsalt julmalt ütleme, et noortevolikogu algatus ja selge seisukoht ei ole pikemat arutelu väärt? Kuidas on võimalik lihtsalt tuimalt 10% vallaelanike arvamuseavaldust eirata? Mis mõttes puudub volikogu liikmel olulises küsimuses (avalikku väljaütlemist kannatav) seisukoht?

Tants

Ja mahub küll 150+ tantsijat meie spordihalli ära :)

Emmasteotsa tantsuõhtal sai see eile kindlaks tehtud, jäi veel ruumi ülegi, et hingata ja liigutada.

Tase

Kohtusime eile komisjoniliikmetega meie valda tööle asunud kultuuri- ja spordispetsialistiga. Minule jäi sellest küll positiivne mulje ja tunnen, et tegemist on asjaliku inimesega.

Muidugi suutis mõni tegelinski ukse taga oma "taset" näidata, aga olgu sellega. Loodan väga, et kultuuri-spordivaldkond saab nüüd uut tuult tiibadesse.

Sport

Lõppeva kuu sees võtsime vaevaks enda rohket vaba aega veidi vähendada :)  Ehk vedasime eest südamenädala-südamekuu tegemisi.

Jah, on mitmeid miinuseid, mis võiks ju tuju ära võtta. Et raske on inimesi välja saada. Või vähemalt raskem kui neid õhtul/öösel kõrtsu/ööklubisse saada. Kuigi osalemine on tasuta olnud. Jah, aitaks ehk personaalkutsed, aga kui teed seda kõike muude tegemiste kõrvalt ja aega teavitustööks ei ole... Huvitav on ka projektimajandus ehk et enne tee kulud ja siis (loodetavasti?) kompenseerime. Kui seda teha MTÜ kaudu, seab see takistusi. Ega vald taha, samas kindlasti ka ei pea nö laenu andma.

Samas mina püüan- nii palju kui see ikka vähegi võimalik on- asju positiivsest küljest näha. Ehk et olgu osalejaid palju on, pingutame nende nimel, kes veel soovivad-suudavad kaasa lüüa.

Energilised esmaspäevad on suuresti tantsuõhtud, kui osalejate nimekirja vaadata :)  Rattakrossil sai vähemalt kõik auhinnad välja jagada ja rajal olijatel oli, kellega võidu sõita. Jüriöö tõrvikujooksu viis võistkonda on täitsa okei. Väga vahva, et lasteaia kollektiiv kaasa lõi, olles end ka uhkelt kostümeerinud ja lipud lehvima pannud. Ja fotojaht on üllatavalt palju positiivset tagasisidet saanud. Nüüd veel jooksukoolitus ja aruandlus.

Positiivselt on toetanud ka ilmataat. Leemetis säras päike. Jüripäeval puhus päeval vali tuul, õhtuks aga vaibus. Jne.

Ja eks tuleb mõelda, mismoodi läheneda, et ka täiskasvanud välja saada. Mingi valehäbi on paljudel sees, et näiteks jooksma kindlasti ei tule. Ka väga lühikest maad. Aga olgu, vaba valik. Seni kuniks otseselt takistusi ei seata, jätkame pingutamist, et siiski spordipisikut levitada.

* Leemetis rattakrossil tuli ka ise stardijoonele asuda. Osalejaid oli meeste klassis kuus, mistõttu ei olnud korraldustiimil mind vaja. Hommikul tegin peale ettevalmistusi kaks ringi, keskmiselt 7 minutit/ring. Andis tunda, et see ratas ei ole ikka õige maastikuratas. Vähemalt mäkketõusudega maastiku jaoks. Sõidule sain sõiduvahendi laenuks. Kuigi raam polnud päris minu suurusele ja pidanuks ehk ka sadulat-juhtrauda kõrgemaks timmima, oli ikka hoopis teine tera sõita. Keskmiselt minut kiiremini ringi kohta. Ja sõitsin kümme ringi.

Rada hakkas aga niivõrd meeldima, et seal tahaks ka edaspidi midagi korraldada. Tõsi, veidi organiseeritumalt ja suuremas mahus. Aga selleks tuleb varakult asjad läbi mõelda. Ja mitte liiga palju muud jama kaela võtta :)

Uni

Hommik. Silmad lahti. Pilk kellale. 09:45. Mõnus. Ise ka imestan, kuidas nii kaua magada suutsin :)

Haige

Tegelikult peaks vist olema kurb, kui keegi tuttavatest haigestub. Samas pean ausalt tunnistama, et eile ma väga ei olnud, kui selgus, et õppejõu haigestumise tõttu pole tarvis täna mandrile sõita. Loomulikult soovin talle kiiret ja korralikku kosumist. Siiralt. Aga et täna nö vaba päev, see mõjus positiivse impulsina. Üsna mõnus oli hommikul voodis äratus kinni vajutada, teades, et kui tahad, siis ei pea veel mitu tundi siit pesast välja pugema. Teisalt tean, et seoses läheneva semestri lõpuga on üpris mitu kooliasja veel ära vaja teha. Loodan, et mul on tahtejõudu tänast päeva asjalikult kasutada :)

NATO

Olen aru saanud, kuulnud, lugenud, et lapsed tõlgendavad maailma militaar-poliitilist olukorda veidi teisiti, kui nt minuvanused.

Täna oli väga elav näide selle kohta.

Kehalise kasvatuse tund 1. klassiga. Mõnda aega olid taevast kostnud "Vabaduse lindude" hääled. NATO lennukid ise küll ei paistnud, sest vaatamata selgele ilmale olid nad piisavalt kõrgel ja sealse õrna pilvekihi varjus. Küll kuulsime kõminat.

Üsna tunni lõpus nägime hävitajaid aga rünnaku(?)harjutust tegemas. Ega raske on siit maa pealt öelda, millega täpselt tegu oli. Aga mingid raketid(?) lasti välja. Oli särtsu ja sädet, oli tossu.

Mis järgnes, oli minu jaoks ootamatu. Hirm. Kisa. Hüüded, et nüüd on sõda ja tulistavad jne. Isegi pisarad voolasid.

Võib-olla olen mina lihtsalt sinisilmne, optimistlik meie liitlaste osas vms. Aga ma tõesti ei oska/suuda tunda hirmu, et meid võidaks praegusel hetke võõrvägede poolt anastada või et sõda võiks meie maa katta.

Küll aga sain aimu, millises infoväljas elatakse, mida kodudes räägitakse-arvatakse, mida meedia on suutnud teha. Laste pealt peegeldub see ehedalt.

Uinak

Tööpäeva järgset uinakut tehes on oluline, et see piirduks kiire nö iluunega. Siis turgutab, aga organism ei jõua end täielikult teisele lainele viia. Põnev on, kui uinaku ajal helistatakse- ja seda ikka tehakse-, sest siis ei saa kahe maailma vahel lenneldes aru, kummas täpselt viibin. Lisaks on väljas juba nii valge, et on keeruline esimese hooga öelda, kas on hommik või õhtu.

Osavusfestival

Osalesime eile pealinnas jalgpalli osavusfestivali finaalis.

Trikijalgpallur, päevajuht Venno Loosaar ja tema katkematud naljad, Mart Poom- intervjuu, 10 õnnelikku penaltilööjat ja lõppematu rivi autogrammisoovijaid. Lisaks avamarss, kaamerad ja suur ekraan, kuhu kaameratöö otse jooksis (rääkimata live-ülekandest veebis). Ahjaa, võistlusharjutused olid ka :)  Need olid aga osavalt muu tegevuse/melu sisse hajutatud, ehk noortel ei tekkinud tunnet, et ollakse võistlusel. Kuigi võistlusmoment oli olemas ja pinge ka, sest ikkagi suur täismõõtmetes sisehall ja 150 noort jalgpallurit. 

Lühidalt öeldes, jalgpalliliit oskab asju korraldada. Olen kindel, et see oli kõige paremini korraldatud koolispordivõistlus. Just tänu koolispordiliidu ja jalkaliidu koostööle.

Sport

Eile tulin õhtuse praamiga saarele. Väike puhkepeatus ja orienteeruma. Märkasid ja märkisid ka kaasvõistlejad, et sattun väga harva seda tegema. Aga öine variant tundus sobiv alaga taastutvust tegemaks. Sai ka muude plaanidega hästi sobitada.

Põnev oli igatahes. Ega ma ei ole sel alal mingisugune oskaja. Pimeduses maastikut tunnetada oli veel enam oskuseid nõudvam. Suutsin esimest punkti pea pool tundi otsida :) etteruttavalt öeldes sai seal kiip nii kehvasti (lohakalt?) ühendatud, et kogutulemuseks jäi "puuduv KP". Samas edaspidi läks juba sujuvamalt. Nagu ka vaheetappide aegade võrdlus teistega näitas. Viimased jooksuotsad olin isegi võitjast kiirem. Kuigi, tõsi ta on, et kaardi lugemisel saaks tunduvalt täpsem olla.

Hetkel aga juba Tallinnas. Ees ootab liigahooaja esimene mäng. Eeldatavalt meie liiga tugevaima satsi vastu. Aga kõike arvestades tiimil suuri ootuseid hooajaks seatud polegi.

Aasta

Lappasin vabal hetkel (ehk kui loengu teema oli liiga arusaadav) kirju postkastis. Mõnele tuli veel tagantjärele vastata, mõni oli kustutamata jäänud jne. Leidsin ka personaalse ennustuse käesolevaks aastaks. Lühidalt.

Jaanuar

Üldiselt kasulik kuu. Võib tuua muutusi, mis on seotud professionaalse tegevuse või perekonnaasjadega. Pead teadma, mida tahad ja olema kindel ning otsustusvõimelisem kui muidu. Ära unusta omakasupüüdmatust.

Veebruar

Võtmesõna on TÖÖ. Raja oma tulevikule kindel vundament. Ole praktiline, pane tähele pisiasju, loo enda ümber korda ja süsteemsust. Püüa lõpetada kõik varem alustatud asjad. Võid teha kõike, kuid kindla tulevikuperspektiiviga. Hea aeg investeerida tuleviku nimel!

Märts

Ettevaatust - punane tuli! Tugevda valvsust ja usaldada kainet mõistust. Sel kuul võivad Sind ähvardada kõikvõimalikud kaotused, õnnetusjuhtumid ja saatusepöörded. Ei tohi riskida millegagi. Rohkem kui kunagi varem pööra tähelepanu oma tervisele. Hoolitse oma lähedaste eest.

Aprill

See kuu nõuab Sinult teadlikke pingutusi, sest tagajärjed sõltuvad vaid Sinust endast. Plaanides võib ette tulla teatud raskusi, takistusi või seisakuid. Hoia sisemist tasakaalu, distsipliini ja rahu ning püüa üle olla ebameeldivatest situatsioonidest. Hoolitse oma tervise eest.

Ülikool

Taas teel kooli. Või siis koolipinki, et täpsem olla. Koolis käin ju igal tööpäeval. Ülikoolis aga kaks korda veel sel kuul, mai alguses juba eksamid. Ja siis ongi esimene semester selja taga.

Pean tunnistama, et ei osanud arvata, kuivõrd ajamahukaks seekordne koolipoisi amet kujuneb. Jah, kindlasti saaks ka lihtsamalt hakkama. Võtta väiksemad eesmärgid, midagi nö kahe silma vahele jätta jne.

Ja kindlasti ei ole mul eesmärki lõpetada cum laude vms. Ka hinnete osas ei ole ma endale mingeid tähiseid seadnud. Sain hinnete tähtsusest aru gümnaasiumis. Põhikoolis pingutasin pea lõpuni, et koguda kiituskirju. Jah, puberteet viskas viimasel aastal kaikaid kodaratesse. Ehk et elus kerkisid korraks teised prioriteedid ja soovid-vajadused. Aga üldiselt jõudis lihtsalt kohale teadmine, et kellelegi teisele näitamiseks ei ole mõtet kõrgeid hindeid taga ajada.

Hoopis olulisemad on teadmised. Kui juba see põhikooliaeg siit läbi käis, siis lõpuklassis oli mul matemaatikas kaks võimalust, kas hinne "2" või "5". Sõltuvalt sellest, kas töötasin kaasa või käitusin kui "teismeline oma parimail päevadel". Samas lõpueksamil ei olnud mingi probleem 100% koguda.

Gümnaasiumis tegin kohe alguses endale selgeks, mis ained on tähtsad ja mis tuleb lihtsalt läbi käia. Kus võiks ka häid hindeid koguda, kus on vajalik vaid põhiteadmised omandada.

Ka praegu motiveerib mind koduseid töid tegema (tõsi, mitte kõike, sest nt smart board on asi, mida ma tõenäoliselt kasutama ei hakkagi ja siis ei ole ka huvi sellesse süveneda) soov asjad endale selgeks teha. Tunnen, et nendest teadmistest võib elus kasu olla. Ka juhul, kui ma enam õpetajana ei jätka.

Valitsus

Valitsuskoalitsioon allkirjastas valitsusleppe. Kahjuks tuleb tõdeda, et kuigi osapooled üritavad kolmikliitu ja selle tegevuskava ise üpris positiivselt näidata, on tegemist pettumusega. Mitte, et kokku lepitu oleks "täiega jama". Aga et kuna enne valimisi mõeldi suuremalt, käidi välja kaugeleulatuvamaid eesmärke ning- oleme ausad- jäeti palju negatiivset ka valija eest varjatuks.

Viimase puhul pean silmas seda, et oravate lubaduste katteallikad mõjutavad kõiki tarbijaid. Ka neid, kes nende maksuprotsendist midagi tasakaaluks ei võida. Ja see ei ole väga riigimehelik käitumine. Eriti kuna seda enne valimisi ausalt välja ei juletud öelda.

Arvan, et arvestades kogu valitsuskoosseisu- puudub värskus ja sära, nagu seda oli paista nö vahevalitsuse puhul- ja välja käidud eesmärke, siis umbes kahe aasta pärast viskavad oravad teised üle parda ja moodutavad valitsuse Keskerakonnaga. Kui neilt endal just vaipa alt ei tõmmata.

Sport

Tänane vutimäng näitas, et olen taastunud. Polnud mingit probleemi joosta. Samas et noorematele kuttidele kuluvad kontrollmängu minutid rohkem ära, tulin teisel poolajal vahetusse.

Koju jõudes panin kaks* ja kaks kokku ning läksin veel rattaringile. Kui Ida-Eestis sadas ka lund-lörtsi, siis siin tibutas vaid õrnalt vihma. Ja sõidu kokkuvõtet vaadates oli taas näha, et viimased kilomeetrid mööduvad kiiremini kui esimesed.

*eile käisime kontrollimas, kas Nurstes saab aprillis rattakrossi läbi viia. Ikka paras katsumus oli see rattaga läbida. Vesi veeks, see ongi lisaväärtus publikule, kui ratturi tuhisedes vett kahte lehte lendab. Aga savi. Pehme ja olulist osa rajast kattev savipinnas... Ühesõnaga oli ratas ikka paras porikäkk pärast.

Aprill

Mitte just väga originaalse liigutusena muutsin sotsiaalvõrgustikus oma sünnikuupäeva. Vastu 1. aprilli, sättides sünnidaatumiks just 1. aprilli.

Veebis õnnitleti ka öösel, ent üllatusena saabus häid soove ka muude kanalite kaudu. Hommikul kella kuuest saati.

Loomulik, et inimesed, kellega ei ole ühist ajaliselt pikka ajalugu, ei pruugi sinu sünnipäeva teada. Ja seda ei saa kuidagimoodi pahaks panna. Siis usume infot, mida meile pakutakse. Ja eks seda see test ka tõestas. Et paljuski usume pimesi meie ees kuvatavat infot. Aga allikakriitilisus?

Teisalt on rõõm, et sugugi kõigil ei ole isiklik mälu tehnoloogiamaalimas kadunud. Ehk päris mitmed nägid vimka kohe läbi, teades, millal õige sünnipäev on. Imestan tihti, kuidas minu 80-aastane vanaisa peast oma kunagiste töö- ja koolikaaslaste sünnikuupäevi ja aastaid peast mäletab. Aga ega siis ei olnudki suurt muud võimalust, kui need lihtsalt meelde jätta. Oma peas sisalduv on ikka kindlam kui arvutis-interneeduses kirjas olev.

Haige-terve

Neljapäeva õhtul- täpselt nädal tagasi- tundsin, et kuidagi nadi on enesetunne.

Nädal varem oli koolivaheaeg, kus tavapärasest veidi rohkem trenni püüdsin teha. Lisaks seisis "To-do listis" vaimujõudu nõudvaid tegevusi. Iseenesest ei ole nende puhul midagi kehvasti, üldiselt on rõõm tegutseda. Ent kui sellega kaasneb selline jama nagu volikogus viimase päevakorrapunktina arutlusel olnud teemaga, siis see ilmselgelt röövib vaimujõudu. Kohati küsin endalt, et mille jaoks ma seda hinge võtan, mille jaoks on vaja tõmmelda. Võib-olla olen liiga idealistlik ja ka volikogusse jõudes olin sinisilmne. Aga ma tõesti ei uskunud, et aated ja lubadus uuenduste-arengute nimel vaeva näha, võib mõne inimese puhul nii kiiresti pragmatismiga asenduda. Kohati ka suhtumisega "kui mind on võimule valitud, siis mul ei ole vaja teiste nõuandeid, ise tean mida teen ja see on alati ka õige viis seda teha".
Nähes mismoodi väärtustele nagu kaasamine/avatus/analüüs/laiapõhjalised otsused kohati vaadatakse...

Reedel tegin veel head nägu, nagu öeldakse. Ülikoolipäev. Ja iseenesest põnev päev. Õhtul oli olek ikka täitsa pläss. Vutti tahtsin siiski vaadata. Jõin ohtralt mahla ja öö läbi vähkresin-higistasin. Laupäev oli vast parem, aga kindlasti mitte hea. Nädala esimeses pooles on nina olnud justkui kevadine vahtrapuu, kust mahla jookseb. Nõme 37 (+mõni pügal) palavik ja nõrkus ka.

Samas olen nädala jooksul võtnud aega, et puhata. Õhtuti keskendunud vaid tööasjadele ja muu kõrvale jätnud, varakult magama pugenud.

Teisipäeval otsustasin aga peale Eesti-Island mängu rattaga sõitma minna. Mäng ise andis positiivse impulsi. Jah, Raiole me mängus suurt rõõmu valmistada ei suutnud. Palle talle pea peale sokutada ei õnnestunud. Liiatigi jäime kaotusseisu kümne minutiga. Ent mehed võitlesid lõpuni. Ei andnud alla. Mängupilt paranes. Tekkisid momendid vastase karistuskastis. Ja kõige krooniks ka viigivärav. Uhke "triblamise" järel :)   Ilm oli 21-22 ajal ilus. Vaikne, selge taevas ja täitsa kevadine temperatuurinäit.

Neljapäeva õhtul rahulikus tempos 11 km jooksuots. Ja tundub, et organism on taastunud. Eks laupäeval ole näha, kas muruplatsil ka ja kui, siis mismoodi joosta kannatab.