Jooks

Emadepäeva jooks. 10 km. Aeg 44:06.

Ilm oli suhteliselt sobiv jooksmiseks. Väga õrn tuul, stardieelselt kerged vihmasabinad, ent jooksu ajal piilus isegi päike korraks pilve tagant.

Stardi eel küsisin Kärdla linna jooksul tugevat tempot teinud Mihklilt, et mis aega joosta plaanib. Et kas võtan üldse sappa või lasen tal minna. Mainis 43-45 minutit. Lisaks aasisin Alekseiga, et tal tuleb raske jooks- lapsed said juba medalid kaela, kus siis isa kehvem saab olla.

Need vestluskatked mõjutasid ka jooksu.

Stardist lippas Tammeveski ees minema. Võtsin võrreldes Kärdla jooksuga tunduvalt rahulikumalt. Samas mida meeter edasi, seda lähemale liidrile liikusin.

Kell näitas kaheksandat minutit, kui tundsin, et hingamine on korras ja mootor hakkab tööle. Umbes kolmanda kilomeetrini liikusin vahetult liidri selja taga. Siis liitus meiega Aleksei.

Sealt edasi asusin ise vedama. Esimesed 5 km ajaga 21.19.

Et ülejäänud juba kaugele jäid, oli selge, et võitja tuleb nimetatud kolmikust. Ja keegi ei kavatsenud eest ära ka pageda, seetõttu liikusime mõistliku tempoga minu juhtimisel.

Vast 7 km peal oli Tammeveskil raske hetk, siis tõstsin tempot. Aleks tuli kaasa. Proovisin ka temal eest pageda, ent kuuendat käiku polnud. Teisalt on tegemist sitke mehega- hambad ristis tuli kaasa.

Umbes kilomeeter enne finišit, maanteelt metsa vahele keerates proovisin viimast korda. Aga nägin, et ei pääse kuhugi. Siis võtsin tempo maha ja üsna rahuliku kiirusega liikusime lõpuni. Leppisime kokku, et lõpetame üheskoos.

Kui peakorraldaja otsustas, et kaksikvõitu ei tule ja otsustab silma järgi määratud fotofiniš, olin korraks ehk pettunud. Samas juba minut hiljem oli mul rõõm Alekseile antud kuldmedali üle. Mees oli seda täiega väärt.

Enda tulemused on ka ülesmäge liikumas. Kärdlas kolmas, siin teine, Kassaris?

Ja kui viimastel kilomeetritel mõtlesin, et täpselt kaks kuud tagasi olin nädal aega haiglas, siis tuleb hetkel rahul olla. Jalad on ka jooksujärgselt korras ja homme ei tohiks probleemi olla jalgpalli mängida.