Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Nädal

Eelmisel poolaastal oli kolmapäeva õhtu see hetk, kui võisin öelda, et nädala selgroog on murtud.
Nüüd enam mitte. Kolmapäevad lausa tunnivabad päevad, mis jaanuaris tähendab täiesti vabat päeva. Tõsi, uuest kuust lisandub sinna uus väljakutse. Omandada jalgpalli C kategooria treenerilitsents. Ehk tuleb iga kolmapäev Tallinna sõita.
Selgroo murdmise tunne oli ka seepärast, et siis oli pikk tööpäev ja õhtul trenn Käina poistega. Järgnes kehalise kasvatuse tundide päev ning lühike reedene päev.
Eelmisel nädalal sain aga ühe treeninggrupi juurde, Leisu lastehoid. Kord nädalas, neljapäeviti. Peale talvepuhkust alustasin ka Emmaste lasteaias uuesti. Ühest küljest on see koormav. Samas kui asjad sujuvad ja näed, et trennist on tolku, siis annab see ka positiivse impulsi.
Nüüd on siis iga töönädala pealelõuna või õhtu vutiga sisustatud.

Reedel oli ka kultuuriaasta avapidu. Lühidalt öeldes oli veidi kultuursem ja glamuursem kui kaks nädalat varem toimunud spordiaasta üritus.
Laupäeva hommikul aga ootas heade mõtete linn. Noorkotkaste malevapealike keskkogu. Ühest küljest jälle kodust ära ja muud tegemised kõik ootasid, aga samas mõnus vaheldus. Ja rammusad, maitsvad toidud. Lisaks avastasin, et Tartus saab ka vastu ööd kinos käia. Vaatasime Lars von Trieri uusimat teost "Nümfomaan".

Ja tervet eelmist nädalat iseloomustas see, et tulin koju, tegin kiire uinaku, sest väsimus mattis. Ärgates oli kas trenn Käinas või vaja muid toimetusi, s.h 3 organisatsiooni aastaaruanded teha. Ja peale seda enam magama ei jää. Tee mis tahad. Vähkred või loed kahe-kolmeni öösel. Et siis hommikul raskustega seitsmest üles tõusta. Päeval oled reibas, õhtul algab sama ringrada. Tundub aga et kui nüüd veel homme ka mööda saab, siis on võimalus sellest välja murda.

Kommentaare ei ole: