Pall

Olgugi, et kannad on veriseks hõõrutud ja põlv välja väänatud. Korraliku vutimängu eest võib selliseid ohvreid tuua.

Laupäev. Pühalepa MV. Kaks mängu. Esimeses alustasin väravas, sest ega meil seal suurt valikut polnud. Selja tagant tuli 11 palli välja noppida enne kui teise poolaja alguses ka meie väravaarve avasin. Pikka aega juhtisimegi teist poolaega, ent lõpp vajus ära ja kokkuvõttes 1:15 kaotus :)

Seejärel olin kohtunik. Tänamatu töö on see.

Teine mäng algas rahulikult. Eks mõlemal tiimil andis tunda eelmine mäng ja vahetuste puudumine. Jäime küll 2:5 taha, kuid võitsime 6:5 poolaja. Ja väravavõimalusi oli veelgi. Teine poolaeg jäime surve alla ja kui juba ühe ära lasime lüüa, tulid teised riburadapidi otsa. Lõppseis 6:15.

Pühapäev. Rahvaliiga Käina vastu. Hommikul selgus, et vastasel on probleeme mõne mehe maast lahti saamisega. Meie saime aga isegi vahetusmehed kohale. Lisaks olime Käinast nii vanuselt kui massilt üle. Kihvt, et ka publikut kaasa elama jagus. Iga värava järel undas pasun ja kajas ergutushüüd.

Ja kuigi skoori avasin mina, märgiti tabloole FC Käina 1:0 eduseis. Ehk siis omavärav. Ent seejärel saime masina tööle ja poolaja viimasel minutil, kui õige värava lõpuks üles leidsin, märkis minu koll seisuks juba 9:1. Teine poolaeg oli Käina üsna läbi ja võitsime 22:1. Mis aga seisust olulisem, on asjaolu, et lusti jagus- nii platsile kui selle äärde. Ja mäng oli tiimitöö ehk väravale eelnes pea alati korralik mõeldud sööt.