Üleeile põhimõtteliselt terve päeva koristasin ja kraamisin. Aga tegelikult oli mõnus ja vajalik. Nüüd sain korra majja :)
Eile õhtul peeti Meistrite Liiga veerandfinaalide teised kohtumised. Teisipäeval oli Messi vaat et üksi Arsenali ära lammutanud. Võrratu esitus, aga mitte minule meelepärane resultaat. Teises, vähem huvitavas kohtumises tegi Inter täpselt seda, mis võiduks vaja. Lõi kiire värava ja siis mängiti rahulikult lõpuni, kuna CSKA oli kaotuses juba kindel.
Eile jagus rohkem pinget. ManU lõi kaks kiiret väravat. Tundus, et Bayern on juba põlvili surutud. Ütlen veel, et mulle ei imponeeri kumbki sats, ent seekord hoidsin pöialt sakslastele. Kolm põhjust oli selleks. Esiteks on ManU viimastel aastatel edukam olnud. Teiseks Robben. Kolmandaks Ribery. Igal juhul kaks kolmandata ei jäänud ja enne poolajavilet oli seis juba 3:0. Tahtsin juba loobuda vaatamisest. Ent siis lõi väsimatu Olic ühe tagasi. Ja et mäng veel jumet saaks, lõi Robben veerand tundi enne lõppu veel ühe. Sellest piisas edasipääsuks. Õhtu teises kohtumises oli aga, kellele pöialt hoida. Lyon. Kuigi Bordeaux teenis minimaalse võidu, piisas sellestki Lyonile poolfinaali jõudmiseks. Palju on vast seda tahta, aga loodan, et prantslased meistriks tuleksid. Finaali pääsemine ei tohiks küll utoopia olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar