Sotsiaaltöötajate tunnustusüritus

Head sotsiaalvaldkonna ehk sidusa ja turvalise Hiiumaa heaks panustajad!

On sündmuseid, mille tarvis tervitussõnad jooksevad pliiatsilt paberile lihtsalt. Ja on hetki, kus mõtteid sõnadeks keerulisem vormida.
Täna on pigem see teine variant.
Sest kuidas mõõta tööd, mille suurim väärtus on sageli nähtamatu?

Sotsiaaltöö – isegi kui see on palgatöö – ei ole kindlasti ainult amet.
Võib-olla sõna elukutse tabab tähendust paremini.
Aga see on kindlasti midagi enamat.
See on otsus märgata.
See on julgus sekkuda.
See on oskus kuulata.
See on oskus vaikida – vajadusel ka üheskoos vaikida.

Mul on väga hea meel, et sotsiaaltöö tunnustamise sündmus on taaselustatud. Sellega tuuakse välja neid, kelle panus on eriti silma paistnud. Aga samavõrd pöörame tähelepanu kogu valdkonnale ja kõigile, kes selles panustavad.

Tänavuse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva mõte oli “Koos loome lootuse ja harmoonia”. See on inspireeritud Aafrikast pärinevast harambee-filosoofiast – üleskutse ühtsusele, vastastikusele toetusele ja jagatud vastutusele. Tegelikult ei olegi meil seda siinolijatele vaja ümber tõlkida. Te elate selle mõtteviisi järgi iga päev.

Hiiumaa tugevus on inimestes ja usalduses nende vahel.
See on naaber, kes märkab ja toetab.
See on bussijuht, kes hoolib ja reageerib.
See on õpetaja, kes ei jäta küsimata.
Ja see on sotsiaaltöötaja, kes astub järgmise vajaliku sammu.
Teie, sotsiaalvaldkonnas tegutsejad olete justkui insenerid või sillaehitajad. Teie töö on rajada sild inimese ja abi või vajaliku teenuse vahel. Teinekord sild inimese ja lootuse vahel.
Hea meel on tõdeda, et Hiiumaal ei tehta seda tööd üksi.
Meil on tugev võrgustik – sotsiaalkeskus, laste ja perede tugiteenused, tervishoid, toidupank, pääste, politsei, haridus, vabaühendused ja paljud teised.

Ja peamine – see ei ole ilus värviliste ringikestega skeem paberil. See on üheskoos ja koosmõjus toimiv kogukond.

Mäletan lapsepõlvest ühte tekstikatkendit: kui Sul on probleem ja keegi teine ei saa aidata ning Sa suudad nad leida, võid palgata A-Rühma.
Meil ei ole A-Rühma vaja. Meil olete teie.

Teie töö ei ole alati nähtav.
Aga selle mõju on väga selgelt tuntav.
Lõppkokkuvõttes on see turvaline Hiiumaa.
Kogukond, kus on hea elada.

Aitäh teile!

* tervitussõnad sotsiaalvaldkonna tunnustusüritusel 24.04.2026

Pühad

Pikk nädalavahetus, kus suur osa Euroopast pühaderežiimil (tuntav osa jätkas veel esmaspäevalgi), andis endalegi hea võimaluse akusid laadida. Keskmiselt enam magada. Aiatöid teha. Ilmast tulenevalt ühe päeva pigem tubasid tegevusi teha ja ka molutada.

Kindlasti vahelduseks vajalik.

Soome 2

Kodus ma hommikujooksja ei ole. Kusagil käies, eriti just välislähetuses võtan jooksusussid kaasa. Annab päevale hea energia, leevendab tavapärasest rohkemat istumist ning näeb linna. Seega ajasin end ikka mõlemal hommikul välja.

Turu linn on selgelt suurem kui Hiiumaa - elanikke näiteks üle 200 000. Aga mastaapidega saab arvestada, et kui endale püüad midagi nö ümber tõlkida, kohandada.

Nii vaatasime teenuskeskuseid / mitmeotstarbelisi hooneid / kombimaju (no ei leia väga head vastet), mis mahult umbes sama suured, kui me Hiiumaa Kultuurikeskusena kavandame. Et kuidas seal erinevad teenused ja asutused koos toimivad. Ja ka seda, mis ning miks ei toimi.

Huvitav oli, et soomlased, täpsemalt siis raamatukogutöötajad või kunagised teenuste kasutajad, iseteenindusega raamatukogudest ei vaimustu. Veel enam, ei kiida neid heaks ja astuks võimalusel sammu tagasi.

Küll oli näha, et raamatukogu toimib väga hästi koos teiste asutustega samas hoones. Võimestavad üksteist ning loovad eeldused sidusaks koostööks.

Samuti torkas silma, et raamatukogudes oli lisaks laenutusele, kohapeal lugemisele, lugemissaalis arvutiga töö tegemisele rohkelt täiendavaid tegevusi ja võimalusi. Näiteks ruumid, mida kasutada või rentida töö tegemiseks, üks või tiimiga. Muusika harjutamiseks ja instrumentide laenutamise võimalused. Kuni helikindla klaveriruumini. Ja kuhu ei olnud kohvikut planeeritud, toodi see miinusena välja, et sai vale valik tehtud.

Lisaks. Varjend ja varjumiskoht. Et see Eestis ja Hiiumaal aktuaalne, küsisime ka nende kohta ning saime neid uudistada. Oodi keskuses mitte ehk selle kohta ei tea. Aga igal pool mujal, sealhulgas Riimi ca 3500 m2 suuruses kogukonnahoones, kus ka 160 lapsele lasteaed, puudus varjend. Viimases oli varjumiskoht ka hoonest väljas eraldi ruumina. Peamise turvariskina nähti ning selle vastu oli samme asututud, et võõrad/ohtlikud inimesed ei pääseks sinna, kuhu nad ei tohiks.

Oodi, mis oli viimane külastuskoht, oli muidugi omaette ooper. Et see asub Helsingis, suurlinnas, siis võimalused ja kasutajate arv loomulikult märkimisväärsed. Mängi malet, 3D-prindi, harjuta trummimängu, rendi lühiajaliselt ruume, korralda sündmuseid. Muidugi võimalus einestada, lugeda, teoseid laenutada, tööd teha, õppida, isegi uinakut teha.

Droonid

25. märts on paastumaarjapäev.

Samuti küüditamise mälestuspäev.

Selle aasta 25. märtsi hommikul ärgati Eestis aga märksõnaga "droon".

Aga ega see droon pole hani, kes igal kevadel lõuna poolt siia tagasi lendab. Põhjuseid tuleks vaadata kaugemalt.

Meie agressiivne naaber on tunginud kallale Ukrainale. Eestisse sattunud lennuvahend oli osa Venemaa agressioonis Ukraina vastu toimunud droonilahingutest.

Droonide sattumist Eesti õhuruumi ei saa välistada ka tulevikus ja seetõttu on ülioluline arendada välja tõhus droonitõrje võimekus.

Mis aga viimastel nädalatel toimus?

- Lähis-Ida konflikt ja muudatused sanktsioonide osas pakkusid Venemaale võimaluse taastada naftamüügi rahavood.

- Ukraina otsustas rahakraanid, mis vene sõjaväge rahastavad, kinni keerata.

- Rünnati sadamaid, mis kauba välja müümiseks üliolulised.

- Läänemere varilaevastikku saab Marinetrafficu abil otseülekandes igaüks vaadata.

Hetkeseis.

- Venemaalt tuleneva vahetu sõjalise ründe oht ei ole Eestis suunal kasvanud.

- Droonid on muutunud sõjapidamise lahutamatuks osaks ja kuni Euroopas käib sõda, ei saa välistada nende sattumist Eesti õhuruumi.

- Inimeste ja vara kaitseks on vajalik arendada välja tõhus droonitõrje võimekus.

Soome

Õppereis Soome.

Eesmärgiks koguda sisendit ehk praktilisi kogemusi soomlastelt. Kuidas nende raamatukogud töötavad kogukonnakeskustena. Kuidas toimivad teenusmajad ehk hooned, kus üheskoos näiteks sotsiaal- ja kultuurivaldkonna tegevused + teenuste pakkumine.

Päev 1.

Tuleb tunnistada, et pole Soome üksjagu aastaid enam sattunud. Aga laeva jõudes oli kõik üsna tuttav ehk suures pildis väga palju ei ole muutunud.

Kasutasime laevasõitu ka lõunastamiseks. Päike paistis, meri sillerdas. Mõnus. Ja kui kõht täis, veel mõnusam. Nii kulus esimene osa bussisõidust Turu suunas siestaks. Ärgates ei saanud siestast kui lõunamaisest soojaga tehtavast uinakust rääkida, kuna ilm oli täiesti põhjamaine.

Tänasesse mahtus ühe asutuse - Turu linna raamatukogu - külastus ning arutelu selle juhi ja töötajatega.

Mis meelde jäi?

- Soome noorte hulgas on lugemine jätkuvalt populaarne ning laste seas isegi kasvutrendis.

- Noored kasutavad raamatukogu aktiivselt, veendusime selles ka ise.

- Raamatukogu ei ole ainult raamatud. Jah, raamatud domineerivad. Neid loetakse, laenutatakse. Samamoodi on aga laenutamiseks lauamängud või muusikariistad. Muusikaosakonnas võimalus plaate kuulata või laenutada. Rentida ruum, et klaverimängu harjutada.

- Raamatud on Soomes poes odavamad kui Eestis.

- Eesti raamatuid saab ka laenutada. Isegi Hiiumaa autorite omi - leidsin Helju Petsi teose.

EV 108

Head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad.

On au, rõõm ja suur vastutus seista Eesti Vabariigi sünnipäeva eel siin, teie ees.

 

Eesti Vabariigi sünnipäevaga tähistame me otsust.

Otsust olla iseseisvad.

Otsust jääda püsima.

Otsust jääda iseendaks.

Iga kord, kui me seda otsust meenutame, peame küsima – kas me suudame ja tahame seda vajadusel uuesti teha?

 

Täna ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et maailm meie ümber on muutunud.

Järsult.

Närviliselt.

 

Kanada peaminister Mark Carney ütles hiljuti Davosi majandusfoorumil, et senine maailmakord on mõranenud.

Reeglid, mille järgi oleme aastakümneid mänginud, ei pruugi enam kehtida. Ajastu, mida pidasime enesestmõistetavaks, võib olla lõppemas.

See tähendab, et julgeolek ei ole enam vaikimisi tagatud.

Majanduskasv ei ole iseenesestmõistetav.

Demokraatia ei püsi ilma pingutuseta.

 

Meie, eestlased, teame hästi, mida see tähendab.

Eesti ajalugu on olnud katkemiste, pöörete ja murrangute jada.

Me oleme näinud, kuidas suurriikide kokkulepped joonistavad kaarte ümber, meie käest küsimata.

 

Ja ometi – me oleme siin.

 

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele algab mõttega, et eesti rahvas ei ole kaotanud tungi iseseisvuse järele.

See tung ei olnud romantiline unistus.

See oli ellujäämise küsimus.

 

Me teame, mis on riigipiiri taga.

Aga meid ähvardab isegi rohkem väsimus ja tüdimus.

Usalduse ning üksmeele puudumine.

Meid ähvardab usk, et keegi teine hoolitseb meie asjade eest.

 

Ei, head sõbrad.

Valmisolek algab meist endist.

Meie kodust.

Iga inimene vastutab esmase valmisoleku eest.

Nagu ütles president Kersti Kaljulaid:

„Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa.“

 

Räägime sellest, mis sõltub ainult meist endist.

Kas me oskame olla eriarvamusel, säilitades samas austuse?

Kas me oskame vaielda nii, et ei lõhu meie ühist kodu?

 

President Arnold Rüütel on öelnud: „Üksmeel viib edasi.“

See ei tähenda ühist seisukohta igas küsimuses.

See tähendab arusaamist, et Eesti on suurem kui konkreetne eriarvamus, mis meie vahel on.

 

Kui Barack Obama võitis USA presidendivalimised, kutsus veel ametis olev president George W. Bush tema ning eelmised riigijuhid lõunale.

„Minu sõnum, mida ma usun, et kõik siin jagavad, on see: me tahame, et Sul läheks selles ametis hästi. Oleme ühest või teisest parteist, aga me kõik siiralt hoolime sellest riigist,“ ütles Bush kohtumise järel Obamale.

See on küpse demokraatia tunnus.

Standard, mille poole püüelda.

 

Head hiidlased,

Kui maailm tundub ebakindel, siis tuleb vaadata lähemale.

Vaadata siia saali.

Vaadata oma kogukonda.

 

Meie maailmakord püsib.

Sest see ei toetu hirmule.

See toetub usaldusele.

 

Siin küpsetatakse endiselt leiba.

Naabrid aitavad naabreid.

 

Riik ei ole ainult kaitsekulutused ja diplomaatia.

Riik on õpetaja Käina lasteaias.

Turvatunnet pakkuv perearst Emmastes ja vabatahtlik päästja Kõrgessaares.

Töökohti loov ettevõtja Kärdlas.

Maa eest hoolitsev põllumees Pühalepas.

 

Nendes tegudes elab Eesti.

Ja just seetõttu olen ma veendunud – Eesti ei kao kuhugi!

 

Optimism ei ole naiivsus.

Optimism on otsus.

See on otsus uskuda, et meie pingutus loeb.

Et meie hääl loeb.

Et meie panus loeb.

Me ei vali aega, milles elame.

Aga me valime, kuidas me selles ajas käitume.

Kas me tõmbume endasse? Või hoiame selja sirge?

Kas me süüdistame teisi? Või tegutseme ise?

 

Eesti ei ole valmis projekt.

Eesti on pooleli olev töö.

 

Ma usun hiidlastesse.

Ma usun eestlastesse.

Ma usun sellesse riiki.

Eesti Vabariiki.

 

Ja ma olen veendunud, et ka 50 ja 100 aasta pärast seisab siin keegi, kes ütleb:

Me ei olnud täiuslikud.

Aga me olime ühtsed.

Oli keeruline.

Aga me hoidsime kokku.

Ja me tulime sellest läbi.

 

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

* kõne Hiiumaa valla Eesti Vabariigi 108 sünnipäevale pühendatud aktusel 22.02.2026 Käinas

Laeva- ja lennustatistika

Selle aasta esimese kuuga liikus Heltermaa-Rohuküla liinil üle mere 16 530 sõidukit ning 30 456 reisijat.

See on vastavalt 285 ja 1028 võrra enam kui aasta eest. Ja vastavalt 1277 ning 1053 võrra rohkem kui aastal 2024.

Samal Kärdla-Tallinn lennuliini kasutas 632 reisijat, kuna aasta eest oli neid 772 ja veel aasta varem 881.

Molutamise päev

Head molutamise päeva!

"See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita," kirjutas Fred Jüssi.

Täna on molutamise päev, mis on pühendatud viljakale mittemidagitegemisele. 29. jaanuar, sest täna on Fred Jüssi sünniaastapäev.

Oluline on aru saada, mida selle päevaga silmas peetakse.

Molutamine ei ole aja raiskamine.

Molutamine on viljakas mittemidagitegemine. Teadlik aja võtmine, et akusid laadida, vaimset tervist hoida ning pikemas perspektiivis viljakust tõsta.

Möödunud aastal olid ainuüksi läbipõlemisega seotud otsesed kulud töövõimetuslehtedele/haigushüvitistele miljon eurot.

Eestis on aastas suurusjärgus 300 000 vaimse tervisega seotud haigusjuhtu. Ja seda 1,3 miljoni elanikuga riigis.

Need on asjaolud, mida ei saa eirata.

Molutamise päev juhibki sellele tähelepanu. See on päev, mis väärtustab teadlikku puhkust, vaikust ja aeglast looduses olemist.

See on hetk, kus sa ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama. Just nii tekib ruum märgata enda mõtteid, ümbrust ja rütmi, mis looduses on alati olemas.

Hiiumaal on see lihtne, sest saar on vaikne ja hajus ning loodus on alati lähedal.

Kultuuriaasta 2025

Austatud kultuurivaldkonna eestvedajad, loojad, hoidjad ning toetajad.

Aasta lõppedes on tavaks vaadata üle õla.

Selleks, et aru saada, kuhu me teel oleme. Kas samm, mida astume, on kindel. Sobiva kiirusega.

2025 oli Hiiumaal rahvariide aasta.

Kapist välja tulemise aasta. Või siis kapist välja võtmise aasta. Rahvariided ning rahvusliku motiiviga riided võeti kahtlemata tavapärasest rohkem kapist välja.

Teinekord elus piisabki sellest, et vaadata, mis meil kapis on ja mida me sealt välja võtame.

Laulu- ja tantsupidu ning „Iidlase oma“ laulu- ja tantsupäev kui aasta tipphetked.

Aga rahvariie ilmus ka sinna, kus teda pigem harva näeb – kooli, kontorisse, tänavapilti.

Vaikselt, aga enesestmõistetavalt.

Just siis, kui miski muutub enesestmõistetavaks, on ta päriselt kohale jõudnud.

Avati isegi uus kool. Hiiumaa Rahvariidekool.

See on enamat kui oskus, kuidas riideid valmistada. See ei lõpe õmbluslaua taga, vaid algab seal.

See on teadmine, kuidas kultuuri kanda. Edasi ja edasi.

Rahvariie on täpne. Mõõdetud, kaalutud, mustris. Ja samal ajal elus. Nagu kultuur isegi.

Aasta algas rõõmsa teatega, et Hiiumaa Muuseumide näitus „Hiiumaa rahvariiete ilu ja võlu“ on nomineeritud Eesti muuseumide aastaauhindadel aasta näituse kategoorias.

See on tunnustus ning märk, et kui hiidlased midagi teevad, siis tehakse seda südamest. Ja hästi. Väga hästi.

Sama kinnitas näiteks Reigi pastoraadi kesksuvine näitus „Genius Loci VI. Paradiis“, mis leidis äramärkimist Eesti Rahvusringhäälingu kunstiaasta ülevaates. Asukoht, ajalugu ja sisu said kokku ning muutsid külastuse terviklikuks elamuseks.

Kohavaim ei ole Hiiumaal mitte kujund, vaid tööriist.

Nagu on kirjutanud Emil Tode: „Vana on kõige alus, aga vanast saab aru ainult uut luues.“

Vaadates edasi, jõuame paratamatult ka järelkasvu küsimuse juurde. Kas oleme piisavalt teinud, et rahvakultuur oleks loomulik osa haridusteest? Kas meil on julgust viia rahvatants õppekavadesse?

See ei ole ainult kultuuriküsimus. See on haridusotsus. Väärtusvalik. Ning väärtusvalikud näitavad alati ära, millist tulevikku me päriselt tahame.

Nagu ütles President Lennart Meri: „Kultuur ei ole kulu, vaid investeering – kõige pikema tasuvusajaga investeering.“

Just äsja Vallavolikogusse jõudnud Hiiumaa haridusvaldkonna arengukavas on hiidlase identiteet ja omakultuuri väärtustamine selgelt kirjas: hiiu keel, rahvakultuur, kodulugu, loodusharidus, rahvatantsurühmad. See on teadlik valik.

Samas küsimused ja muremõtted püsivad ning kerkivad ikka ja jälle.

Teisalt. Kohaliku tasandi mured kahvatuvad riigi tasandil toimuva ees.

Aeg-ajalt tekib küsimus, kas ja kellele kultuuri üldse vaja on. Vähemalt osa žanreid võiks täitsa vabalt koos palgaliste töötajatega maha tõmmata, sest päevapoliitika ja uudised täidavad selle ruumi niigi.

Ma seda tsirkust ei hakka siin avama. Kuigi tsirkus liigitub vist samuti kultuuri alla?

Peatun tõelisel mustkunstil. Hasartmängumaksul. Ja hasartmängumaksu seadusel.

Hasartmängude vist ainus päriselt positiivne külg ongi see, et selle maksustamise kaudu toetatakse kultuuri ja sporti.

Nüüd aga viskas üks korvpallur meistriliiga kohtumises ehk parlamendi saalis omakorvi. Selle tagajärg on märksa tõsisem kui kaks punkti vastastiimile. Selle hooletuse tõttu kaotab Eesti kultuur sel aastal mitu miljonit.

Teatrietendusel teksti sassi ajamine võib olla naljakas eksimus. Juhtunu on aga praak, mille tagajärjed kanduvad kaugele.

Ja eriti nukraks teeb, et kui ministeeriumi asekantsler vabandas, siis Riigikogus seda seadust läbi surunute suust ei ole ühtegi kahetsusnooti kõlanud.

Kas võime eksimustest aru saada ning oskus vabandada võiks olla märk kultuursusest?

Õnneks kultuur ei ela majades ega eelarveridades, vaid inimestes ja inimestevahelistes suhetes.

Mind on mitmel puhul hurjutatud liigse optimismi eest. Ja et seeläbi justkui ignoreerin reaalsust.

Kahtlemata olen optimist. Aga see ei tähenda silmaklappide kandmist.

Oleks küll tore, kui suudaksime olla sama tublid kui norrakad murdmaasuusatamises, kes hõivad kaheksa parema seas seitse kohta. Ning sihid peavadki kõrged olema!

Samas julgen rõõmustada väiksemate kordaminekute üle. Tänase sõnavõtu algusest näidet otsides. Jah, ma usun küll, et jõuame ka noorte tantsurühmade taastekkimiseni. Ja südamest rõõmustan, et meil on tantsurühma jagu noormehi, kes valmistuvad Meeste Tantsupeoks.

Julgen olla optimist, märgates Hiiumaa inimeste tegemisi. Ma vabandan, et ei oska seda märkamist sugugi mitte alati väljendada ja vahetult välja tuua. Aga olen sellest teadlik. See annab jõudu ja usku.

Tänane kokkusaamine on paljuski tänuõhtu.

Täname neid, kelle hool, tugi ja suunamine tagab järelkasvu.

Oleme tänulikud neile, kes hoiavad mustri sirgena ja lubavad samal ajal värvil püsida.

Täname neid, kes loovad kultuuris täiesti uut ruumi. Nii füüsilist kui vaimset.

Aitäh teile selle eest, et Hiiumaal on kultuur mitte ainult olemas, vaid elus.

Meie ülesanne on tagada, et see ei jääks helgeks unistuseks Kunglast.

Vastupidi. Ja eriti aastal 2026, tuletornide aastal, peame püüdlema selle poole, et see oleks justkui tuletorn, mille valgusviht näitab suunda.

Tuletorni valgus ei muuda tormi väiksemaks, aga aitab merel püsida.

Kinnitab, et kindel jalgealune on olemas ning käeulatuses.

Aitab meeles hoida, et kodu on siinsamas.

Soovin, et uus aasta võimaldaks meil kõigil uutesse kõrgustesse tõusta. Üheskoos.

* Hiiumaa kultuuriaasta avamine. Käina Kultuurikeskus. 21.01.2026

Spordiaasta 2025

Head sportlased, treenerid, toetajad, spordisõbrad.

„Sa ei pea olema parim, et alustada. Aga sa pead alustama, et saada parimaks.“

See mõttetera tuli mulle meelde, kui vaatasin möödunud aastale tagasi spordi ja liikumise vaatenurgast – just Hiiumaa kontekstis.

Hiiumaa on väike. Meie rahvastikupüramiid kosub pigem ülemises otsas – elukogemust lisandub, noori on suhteliselt vähem. See tähendab, et neid, kel kõik veel ees, sealhulgas võimalus tippsportlaseks sirguda, on lihtsalt arvuliselt vähem.

Samas tundub mulle, et Hiiumaal on soodne kasvukeskkond. Kes on siin endale kõrged sihid seadnud, sel on päris head eeldused nende saavutamiseks.

Meil ei ole täna olümpiasportlasi. Aga on hoopis teine tunne vaadata korvpalli rahvuskoondise mängu, kui platsil teeb tegusid nö oma-küla-poiss. Korvpallis võib seda tunnet ka tulevikus kogeda – meil on ägedad noortepundid sirgumas.

Võrkpall oli möödunud aastal taas rohkem pildil – seda näeme peagi ka tunnustuste jagamisel.
Jalgpallureid sai helesinisel ekraanil aga kõige rohkem näha, sest valmis lausa videosari FC Hiiumaa tegemistest.

Pikk õhtu on ees, ma ei hakka siin kõiki spordialasid üles lugema. Peamine on see, et saame üheskoos tõdeda – tublisid tegijaid jagub.

Möödunud aastast väärib veel esiletõstmist, et orienteerujad tõid lisaks tavapärasele medalisaagile saarele ka Eesti meistrivõistlused. Sain ka ise veenduda nende ladusas korralduses. Ja olgu mistahes spordiala – kui Eesti MV toimuvad Hiiumaal, on see alati kiiduväärt asi.

Petank, hiidlaste ala, sai eelmisel aastal olulise maamärgi – sisehalli. Tõsi, Viimsi. Aga Margus Berkmanni kaudu võime seda siiski natuke hiiumaiseks pidada.

Uue alana on käima läinud noolevise – vabandust, teadlikult eksisin – ikka darts.

RMK eestvedamisel on meil lisaks matkarajale rattarada.

Sügisel toimus suur liikumispidu, mis peab saama traditsiooniks.

Alanud aastal saab kindlasti rohkem tähelepanu purjetamine – jahtklubi Dagö tähistab 50. sünnipäeva. Ning tuletornide aastal ei saa ilma tuletornide jooksuta. Isiklikult loodan, et sellest kujuneb samuti traditsioon ja ajapikku Saaremaa kolme päeva jooksu laadne äge spordisündmus.

Siit on hea kokku võtta, miks seostub mulle 2025. aasta just selle tervituse alguses mainitud mõtteteraga.

Liikumine sai palju tähelepanu. Ja liikumine on popp.

Varem on toimunud näiteks „Emmaste liigub“ sari. Siinsama spordikeskuses on pühapäeviti liikumishommikud peredele. Mitmed on kutsunud koos kepikõndi tegema.
Mõne aasta eest leidis aset Hiiumaa ja Saaremaa vaheline sammuvõistlus.
Iga aasta lõpus toob ettevõtmine „Kõhtu ruumi“ mitusada inimest Palukülla matkama.

Joosep Niit on Hiiumaa lõunast põhja ning idast läände ühe jutiga läbi jalutanud.
Peaaegu-hiidlane Alo Lõoke suutis aasta jooksul igat päeva alustada hommikujooksuga.

Aga värise, Alo.

Meil on sammumises uued edetabeli esinumbrid: Eike Meresmaa ja Ave-Riin Laanbek.

„Iga treening, iga pingutus, iga väike samm loeb. Just neist sünnib suur tulemus.“

Nii on spordi olemuse kokku võtnud Ameerika sprinter, seitsmekordne olümpiavõitja ja neljateistkordne maailmameister Allyson Felix.

Soovin, et meil kõigil oleks see keegi. Isiklik innustaja – treener, sõber või kaaslane –, kes tagab, et esimene samm saaks tehtud. Kes toetab, et sellest saaks püsiv pingutus.

Nüüd asume tunnustama tulemusi, aga homme liigume edasi!

*Hiiumaa spordigala. 08.01.2026 Hiiumaa Spordikeskuses.

Elanike arv

Eesti elanike arv 1. jaanuaril 2026 ja 2025.

1365142 1370351 vahe -5209

Hiiumaa elanike arv 1. jaanuaril 2026 ja 2025.

9797 9778 vahe 19

Hiiumaa on ainus maakond Harju- ja Tartumaa kõrval, kus elanike arv kasvas.

Harju    649815 649071 vahe 744

Tartu    162937 162734 vahe 203