Kutseharidus

Suuremõisa on igati sobiv koht, kus kutseharidusest rääkida. 1824. aastal avas parun Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg, Kärdla kalevivabriku rajaja, siinsamas lamburite kooli. Sada aastat tagasi õpetati Suuremõisa lossis mõisatööliste lapsi. 1977. aastal sai lossist taas kutsekool, kui alustas tööd sovhoostehnikum. Kolmkümmend aastat hiljem sai sellest Hiiumaa Ametikool.

Mul on selle kooliga ka isiklik side: minu vanemad kohtusid siin tehnikumis õppides – nii et tinglikult poleks mindki siin ilma selle koolita :) 

Minu vend on lõpetanud selle õppeasutuse põhikoolijärgses õppes ehk sobiks hästi kutseharidusreformi mudelisse. Mina ise pean ilmselt silmad häbi täis maha vaatama, kuna olen see, kelle kohta haridusminister ütles „maksumaksja kulul hobihariduse omandaja. Ajateenistus mõjutas ülikooliõpinguid ja lõputöö kirjutamiseks võtsin lisa-aasta, õppides samal ajal siin Ametikoolis väikeettevõtlust. Ettevõtjat minust ei saanud, kuid omandatud teadmised on mind elus ja töökarjääris kindlasti toetanud.

Miks on kutseharidusreform vajalik?

Ühiskond ja töömaailm on muutunud – samuti on muutunud õppijate ootused. Kutsehariduses on vaja, et oskusi õpitakse töö ja praktiliste kogemuste kaudu. Märksõnaks ettevõtete vajaduste ja kutsehariduse paindlik kokku viimine. Üheks reformi eesmärgiks ongi siduda kutseharidust tihedamalt teiste haridustasemetega, luues sildu kutsehariduse, üld-, huvi- ja kõrghariduse vahele. Avatud haridusruum aitab vastata noorte huvidele ja soovidele terviklikumalt.

Regionaalsetest mõjudest ei tohi mööda vaadata.

Kutseharidusreformil on kahtlemata positiivsed küljed. Samas peame arvestama, et piirkondade võimalused on erinevad. Regionaalseid aspekte ja reformide sotsiaalmajanduslikke mõjusid ei saa eirata – eriti väiksemates kogukondades, kus kutsekoolide ümberkorraldamine mõjutab otseselt kohalikku elu ja arengut. Vähem kui 20 aastat tagasi korrastati Eesti kutsekoolivõrku ja väiksemaid õppeasutusi suleti või liideti. Tollal oleks kriteeriumide järgi tulnud sulgeda ka Hiiumaa Ametikool, kuid kool jäi alles, kuna vaadati laiemat pilti.

Kooli toonane direktor Ülo Kikas ütles: „Kui poleks olnud kooli, poleks siin tõenäoliselt enam ka hooneid ja parki.“

Viimased kuud on taas kinnitanud, kuivõrd olulised on Suuremõisa lossikompleks ja Ametikool nii hiidlastele kui Hiiumaa sõpradele. Ka tänane konverents ja suur huvi selle vastu kinnitavad seda. Siit annab edasi minna.

Tervitussõnad Hiiumaa kutsehariduskonverentsil "Kuhu tüürid, kutseharidusreform?" 

7

25. oktoobril täitus Hiiumaa vallal seitsmes tegutsemisaasta. Palju õnne kõigile hiidlastele ja Hiiumaa sõpradele!

Inimese eluga võrreldes tähendaks see hetke, kus lasteaia periood lõpeb ja algavad kooliaastad. Esimesed paar aastat olid väljakutsuvad. Seniste omavalitsuste põhimõtete, töökordade, dokumentatsiooni ühtsetele alustele viimine, samal ajal õppides üheskoos tegutsema. Kooliperioodi alguseks oleme jõudnud sinna, kus meil on üks ja ühtne vald.

Vaatame valla loomise hetke.

Hiiumaa vald moodustus Vabariigi Valitsuse otsuse alusel pärast kohaliku omavalitsuse volikogude valimisi 25. oktoobril 2017. Muuseas, sel perioodil oli ametis 49. Eesti Vabariigi valitsus ehk Hiiumaal kodu omava Jüri Ratase esimene valitsus.

Hiiu vald ja Käina vald liitusid vabatahtlikult ning said selle eest ka liitumistoetust. Emmaste ja Pühalepa vald sundliideti. Investeeringud, täpsemalt nende jaotus ülesaareliselt, tekitas esimestel aastatel ka vastuseisu. Samas valik, et ühinemise järel moodustati osavallad koos osavalla valitsustega, aitas sujuvalt kokku kasvada.

Samuti Vallavolikogus tehtud valikud investeeringuteks. Suuremad maakondlikud objektid, mis kogu saare elanikke teenindavad, näiteks Hiiumaa Spordikeskus, tulebki rajada keskusesse. Samas ei ole ühtegi piirkonda ära unustatud. Parimaks näiteks regionaalpoliitikast sadamate arendamine igas saare otsas – Orjaku ja Sõru uuendamine, Kalana jahisadama ja Naistlaiu kalasadama ehitus.

Nii jätkame ka edaspidi. Oleme üks, ühine ja ühtne Hiiumaa. Samas territoriaalne üksus osavalla näol aitab hoida kohaliku initsiatiivi ja identiteeti, kaasata elanikke kohalike küsimuste otsustamisse. Oluline on seegi, et peamised teenused ja valla hallatavad asutused tegutseksid kodanikele võimalikult lähedal edasi. On see siis sotsiaalvaldkond, haridus või kultuur.

Numbritest.

1. jaanuari 2024 seisuga elas Hiiumaal 9760 inimest. Umbes 200 enam, kui seitsme aasta eest.

Hiiumaa vallas on keskmiselt 5 500 maksumaksjat, töötuid keskmiselt 150 inimest. Maksumaksjate arv on märkimisväärselt kasvanud, kuna valla algusperioodil oli see alla 5000. Töötuse määr on viimaste aastatega Eestis kõige väiksemaks langenud, olles hetkel alla 4%.

Et meil on järjepidevalt enam elanikke ja maksumaksjaid, niisamuti on kasvutrendis saare külastajate arv, aitab väljakutsetega keskmisest Eesti omavalitsusest paremini toime tulla.

Palju õnne, Hiiumaa vald!

Hiiumaa vald, see on eelkõige Hiiumaa inimesed.

Tunnustus teile, ettevõtjad, et kõigi väljakutsete kiuste olete Hiiumaa patrioodid, arendate saart ja pakute tööd. Suur aitäh kõigile sündmuste korraldajatele, kes saarele külalisi toovad ning kohalike elu mitmekesistavad. Kiitus meie asutustele, mis pakuvad kvaliteetseid teenuseid. Näidetena toon vaid meditsiini, kus haigla on renoveeritud ja tervisekeskusel kaks kaasaegset hoonet, mis aidanud kaasa ka uute perearstide saarele tulekule. Teisena haridusvaldkonna, kus lapsesõbralikud lasteaiad ja koolid mitmel puhul saanud otsustavaks perede saarele kolimisel ja kus PISA testide järgi antakse maailma parimat haridust. Aitäh teile, head hiidlased, et oma pühendunud igapäevatööga loote tingimused, et Hiiumaa on sedavõrd meeldiv ja kaunis paik.

Tean, et alati saab ja peabki tahtma asju paremini teha. Aga kui me võrdleme end teistega, siis võime tänasel pidupäeval küll julgelt öelda, et Hiiumaa ja hiidlased on tragid ja tegusad.

Puhkus

Viimastel aastatel on üsna tavapäraselt puhkus kevadisele ja sügisesele koolivaheajale sätitud.

Sel korral võtsime suuna otse lõunasse - Saaremaale. Hommikul tervitas Sõru-Triigi laevale jõudes kaunis kuldkollane päike, mis täpselt samal ajal taevalaotusesse kerkima asus. Ja terve nädalavahetus oligi pigem üsna kena sügis.

Reede veetsime linnas ja suuresti Kuressaare kindluse juures. Kui kell hilist pealelõunat näitas, said teised tuppa ja vette suunduda. Mina liikusin puhkuse põhisündmuse ehk Saaremaa kolme päeva jooksu starti.

Laias laastus olen võistluste näol endale treenimiseks eesmärgi seadnud. Sest elu ebastabiilne rütm pigem korrapäraseid treeninguid ei soosi. Aga mingid kilomeetrid ja liikumistunnid on aasta jooksul siiski kogunenud.

Et järjest maratonidistanti jooksmiseks on alati üle nelja tunni kulunud ning kolmel päeval järjest ei ole jooksuvõistlusel kunagi osalenud, siis oli keeruline eesmärki seada. Valisin lõppajaks 3:30. Mis oleks siis umbes 5 minutit kilomeetri kohta. Kolme päeva jooksul on maraton jagatud 10, 16.2 ja 16 kilomeetristeks juppideks.

See võistlus on vahva ka seetõttu, et lisaks individuaalarvestusele on mitu võistlusklassi veel. Paarid ehk elukaaslaste arvestus. Ema ja laps, isa ja laps. Tiimid ehk kolmikud, sealhulgas ühest soost ja segatriod.

Tiimi kaasamine andis lisamotivatsiooni - ei tahtnud ju selgelt nõrgim lüli olla :)

Tagasi reede õhtusse. 10 km linnajooksu. Peamine oli alla 50 minuti joosta. Et 3:30 graafikus püsida. Samas ei tahtnud liialt vajutada, et järgmisteks päevadeks jalgu ka jaguks. Alustasin vist siiski veidi liiga kiiresti. Raja keskmisel osal taastusin ning lõpus - eriti peale tagasipöörde punkti Roomassaare sadamas - oli juba tore liikuda, sest iga kaasvõistlejast möödumine annab lisaenergiat. Lõpuks aeg 46 minutit.

Teine päev joosti Sõrve poolsaarel. Ilm imeilus. Stardijoonel olime endise peaministri Taavi Rõivasega kõrvuti ja läksime üsna sarnase taktikaga rajale - alustada 3:30 "õhupalliga" ehk tempojooksjaga ning teisel poolel tunde järgi juurde panna.

Seal oli aga üsna tihe punt, seega mitte kõige mugavam joosta. Lisaks, ilm soosis ja jalad olid esimese päevaga soojaks joostud. Seega võtsin 4.50 kilomeetri tempo ja liikusin "õhupallist" veidi eest. Peale 9. kilomeetrit läks Oskar mööda. Pidin juba tal minna laskma. Aga kuna jäi vaatevälja, siis otsustasin vahe kinni võtta ja kaasa minna. Seega olid viimased kilomeetrid 4.30 kanti ning enesetunne väga mõnus.

Arvutades ja arvestades teise päeva aega 1:17 võis lõppeesmärki kõrgemale kruvida. Kui viimasel päeval sama kiiresti suuta liikuda, siis saaks 3:20 peale lõppaja. Selle sihiga õhtul jalgu basseinis leotatud saigi.

Pühapäev oli pigem sügisene. Ehk mitu kraadi külmem ja tuult ka rohkem. Aga ei midagi hullu siiski. Ning et tegemist oli viimase päevaga, oli sellevõrra rohkem motivatsiooni. Seekord läks Oskar juba nii kolmandal kilomeetril mööda. Vaiko oli mõlemal päeval kohe kiiremini alustanud. Otsustasin mitte kaasa minna ja tunde järgi liikuda. Kokkuvõttes ilmselt õige käik, sest viimased kilomeetrid oli taas väga mõnus liikuda. Ka selles mõttes, et mitmed tulid selg ees vastu ja endal oli samm kerge neist mööda keksida. Nii läks korraldaja vigurite - jooksuring ümber kindluse ja staadioniring - läbimine samuti rõõmsal meelel ja veidi õnnestus 1:17 ajast kiirem olla.

Kokkuvõttes said kõik eesmärgid täidetud. Lõppaeg alla 3:20. Edestada Rõivast. Tiimi koguaeg alla 10 tunni hoida. Ja tiimis teistest mitte liiga kaugele jääda.

Hea algus puhkusele :)

Laevaühendus on eluliin

Heltermaa-Rohuküla laevaliin ehk ühendus mandriga on märksa enam kui pelgalt üks ühistranspordiliin. Hiidlaste ja Hiiumaa sõprade jaoks eluliin. Ülioluline ka puhtalt igapäevaelu toimimise mõttes.

On loomulik ja ootuspärane, et elu areneb järjepidevalt edasi, teenused muutuvad mugavamaks ja kasutajasõbralikumaks. Nii ei kujuta me ilmselt täna ette, et peaksime sõitma laid-tüüpi alusega või et esimene graafikujärgne reis väljuks kell 0430. Samas ei ole need näited mitte väga kaugest minevikust.

Tänaseks on välja kujunenud töökindel graafik ja püsiühendus. Hiiumaa valla algusaastatel lepiti riigi, valla ja ettevõtjate esindajatega kokku kuue põhilaeva väljumisgraafik, mis püsib aastaringselt muutumatuna. Vastavalt hooajale ja nädalapäevale lisandub sellele rohkem või vähem reise.

Vaadates statistikat, siis 2018. aastal kasutas Heltermaa-Rohuküla laevaliini 600 000 reisijat ja üle mere veeti 260 000 sõidukit. Selleks tellis riik 5300 reisi. Keskmine täituvus oli seega 113 reisijat ja 49 sõidukit ühe reisi kohta.

Möödunud aastal veeti üle mere 670 000 reisijat ja 310 000 sõidukit. Selleks telliti 5888 reisi. Keskmiselt pea 114 reisijat ja 52 sõidukit reisi kohta. Reisijate arvu kasv astub reiside arvu kasvuga täpselt ühte jalga, sõidukite arv kasvab kiiremini kui üle mere veetavate reisijate hulk.

Tausta loomiseks. Leiger ja Tiiu mahutavad 700 reisijat ja 150 sõidukit.

Hästi üldistatult tähendab see seda, et kui kolme suvekuu suurusjärgus 2000 reisiga veetakse üle Väinamere keskmiselt 100 sõidukit reisi kohta, siis ülejäänud üheksa kuu veidi vähem kui 4000 reisiga on keskmine üle mere veetavate sõidukite arv 30.

Samas vajadus ning õigus liikuda on inimestel aastaringselt.

See tähendab seda, et ülioluline roll on planeerimisel.

Laevakompaniilt saavad nii ministeerium kui vald operatiivselt ja igakuiselt ülevaate üleveo statistikast. Sama regulaarsusega toimub jooksev infovahetus. Korra kvartalis ka suurema ringi arutelud ning lisaks kohtumised sidusgruppidega – ettevõtjate liit ja turismiklaster.

Nende ridade kirjutamise ajaks on alanud töö 2025. aasta graafiku ja üleveomahu taotlemiseks riigilt. Teame, milline on olukord riigieelarvega ning et kõik ministeeriumid ja valdkonnad on sunnitud kärpima ja teenuseid kokku tõmbama. Sellest lähtuvalt on meie esmane selgitustöö olnud ja on kuni veomahu kinnitamiseni, et laevaühendus mandriga on saareelanikele eluliselt oluline ning siit ei kannata kokku tõmmata.

Piletihinna muutmisest ei ole ametlikult juttu olnud, aga eelnevas lõigus mainitud põhjusel ei saa välistada, et see teemaks kerkib. Täna kehtiv hinnakiri jõustus 1. märtsist 2022. Ennetavalt oleme selgitanud, et hinnatõus tooks paratamatult kaasa märkimisväärse mõju regionaalarengule ja elukeskkonnale tervikule. Sellest tulenevalt peab see põhinema kindlal metoodikal, mis aitab mõista selle loogikat ja vältima peab hüppelisi tõuse. Samuti on oluline, et suursaared ning siinsed esindusorganisatsioonid oleks protsessi kaasatud.

Selleks, et graafikud vastaks võimalikult täpselt vajadustele, on oluline võimalikult varakult võimalikult täpset infot omada. Just saarel toimuvatest sündmustest, mis toovad siia arvestataval hulgal külalisi ning mille kohta nii vallavalitsus kui turismiklaster infot koguvad ja millega laevakompaniiga graafikuid planeerides arvestame.

Lisaks põhigraafikule on meile aastaks eraldatud mõnikümmend reisi reserviks. Seda saab kasutada, kui aasta jooksul selgub, et sündmustekalender mõneks konkreetseks nädalaks on siiski esialgsest tihedam saanud või kui külastajate tegelik arv ületab prognoositut. Et üha enam ostetakse pileteid eelmüügist, siis see tänuväärselt aitab sellele teadmisele kaasa.

Esmasena jälgib seda laevakompanii, kel kõige vahetum info ülesõiduplaanidest. Aga seirab ka vallavalitsus. Ja meie ootus on, et kus vähegi vajadust ning võimalust, sinna lisataks täiendavad reisid.

Laeva korralised hooldused on ette teada ning need lepitakse põhigraafikut tehes kokku. Kahjuks on osa dokitöid ilmastikukriitilised, mistõttu neid ei saa ainult talvekuudele sättida.

Merelisel maakonnal on oma selged võlud ja valud. Igapäevase töö, andmeanalüüsi ja pika vaatega planeerimisega püüame saavutada seda, et teekond üle mere Hiiumaale ja siit mandrile oleks võimalikult sujuv ja töökindel. Päris üks-ühele võrreldav see maismaapiiri ületamisega olema ei saagi. Aga see peab olema mugavuselt võimalikult selle lähedane.

Ilmus 17.10.24 Hiiu Lehes

Suuremõisa

Kogu lõppeva suve on kuum teema olnud Suuremõisa lossikompleksi ja Hiiumaa Ametikooliga seonduv. Tähelepanu on üldjuhul tore. Tõsi, sellisel kujul seda pigem ei oota ega otsi.

Samas positiivsest vaatevinklist - sai kinnitust, kuivõrd Ametikool ja Suuremõisa loss hiidlastele ja Hiiumaa sõpradele korda lähevad.

Ümberkorralduste vastu kogus Suuremõisa Loss MTÜ paartuhat allkirja, mis ministritele üle antud. Arvamust on avaldatud ja selgitustööd tehtud nii vahetute kontaktide kaudu kui (sotsiaal)meedia vahendusel.

Regionaalminister Piret Hartman külastas 2. augustil Hiiumaad, kus rääkisime muuhulgas selsamal teemal. Seejärel andis minister ametliku kirjaliku kinnituse, et ümberkorraldusi tuleb vaadata ka regionaalsest aspektist ning Regionaal- ja Põllumajandusministeerium peab oluliseks aianduse eriala Hiiumaal säilitada.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas selgitas teemat 6. septembril saadetud kirjas. Muuhulgas tõi välja, et Hiiumaa Ametikooli ja Hiiumaa Gümnaasiumi baasil alustab  2026/27 õppeaastast tööd Hiiumaa Hariduskeskus. See tähendab Ametikooli väljakolimist Suuremõisa lossist ning muudatusi pakutavate erialade valikus. Selleks ajaks töötatakse Hiiumaa Ametikooli eestvedamisel ja koostöös kohaliku kogukonnaga välja vähemalt üks uus õppekava põhikooli lõpetajatele.

Loodan, et ministri Hiiumaa külastuse kuupäev saab lähipäevil selgeks.

Riigieelarve seisu ja kõigis ministeeriumites toimuvaid kärpeid arvestades on selge, et HTM loobub mõisakompleksidest, sealhulgas Suuremõisas.

Juba on kõlanud, et õpetajate palga alammäär 2025 ei muutu. Samuti kärbitakse huvihariduse toetust. Kas ja mis üllatusi veel tuleb, ei tea.

Seega tuleb keskenduda olukorrale, et lossi omandiseisund muutub.

Oksjonil müüa on kindlasti üks lahendus ning seeläbi võib kompleks saada hoolika omaniku. Samas on sel kindlasti ka märkimisväärsed riskid. Ei suudeta investeerida ja/või püsikulusid katta ning hoone seisukord halveneb. Või valitakse tegevussuund, misläbi taristule juurdepääs saab piiratud olema.

Arvestades mõisakompleksi kultuuriloolist-ajaloolist väärtust, on õige seda avalikus kasutuses hoida. Liiatigi tegutseb lossis tänagi valla Suuremõisa põhikool ja osa Pühalepa raamatukogust.

Pühalepa vald on panustanud ja toetanud varasemaid renoveerimistöid. Hiiumaa vald on jätkanud koostööd riigikoolidega. Lihtsamad, aga olulised näited on olnud lastehoiuteenuse pakkumine kutseõppuritele või et vald maksab osa gümnaasiumiõpilaste lõunasöögi kuludest, kuna HTM rahaeraldusest ei piisa ning me ei soovi, et õpilastelt omaosalust küsitaks. Viimase aasta Hiiumaa valla otsused – osta Suuremõisa katlamaja ning see uuendada – on samuti suuresti mõisa huvides, sest loss tarbib soojusenergiast poole.

Õppeasutus ja külastuskeskus toimetavad täna edukalt käsikäes. Pole ühtegi põhjust, miks nii ei saaks ka edaspidi. Või et miks sinna kõrvale ei mahu täiendavaid tegevusi lisandväärtust looma.

Seni on liikunud üsna erinev info mõisakompleksi ülalpidamiskulude ja investeerimisvajaduse kohta. Kindlasti on olulisi ja ka kiireloomulisi renoveerimisvajadusi, samas on püütud koondsummat võimalikult suurena näidata. Majandamiskulude analüüsiga oleme vallavalitsuses koostöös Ametikooliga alustanud.

Saarel on ringi liikuma hakanud variant, et vallavalitsus võiks lossi ruumidesse kolida. Teiste seas on mõtet levitanud volikogu liikmed Andrus Ilumets ja Antti Leigri. Minu meelest samuti kaalumist väärt idee. Eriti kui arvestame, et oleme täna üüripinnal hoones, mille 25-aastaseks kasutamiseks 2008. aastal leping sõlmiti. Elu teeb huvitavaid keerdkäike. Nii oli tollal Kärdla linnavolikogu esimeheks Ivo Eesmaa, kes täna Ametikooli direktor.

Niisamuti ei näe probleemi ruumikitsikuses või et vald kaugele kaoks. Peamine valdkond, kus on oluline kodanikele maksimaalselt lähedal olla, on sotsiaalvaldkond. Igal pool mujal on märkimisväärne osa tööst ja suhtlusest veebi kolinud. Samuti jäävad meil alles vallamajad teistes punktides üle saare. Näiteks Emmaste või Kõrgessaare. Ja soodustame seda, et teenistujad võiks töötada kodulähedal.

Ruumipindade võimalikust muutmisest. Loomulikult võib Hiiumaa Kultuurikeskuse projekti veel laiemaks mõelda, sh ühendada see Riigimaja või Hariduskeskusega. Et Riigimaja rajamine Kärdlasse on hetkel külmutatud (ja kas kärpepoliitika raames üldse üles sulatatakse?), samas jääks tänane hoone vallavalitsuse Suuremõisa kolimisel üsna tühjaks, võib arutada ka Keskväljak 5a kujundamist Riigimajaks.

Vallavalitsuses ja volikogu liikmetega suheldes on jäänud kõlama, et Hiiumaa poolt peab Suuremõisa lossikompleksi üle võtmise üks tingimus olema aianduse eriala Hiiumaale jäämine. Ja õpe peab toimuma justnimelt Suuremõisas, kus on selleks suurepärane õppekeskkond. Samuti kvaliteetsed ja sisukad õppekavad, hakkajad ja oskajad õppejõud. Lihtsalt mõõdetav kinnitus sellele on sisseastumise konkurss. Kolm inimest kandideerib ühele õppija kohale. Ehk rumal on toimivat asja ära lõhkuda.

Kokkuvõtvalt. Suuremõisa mõisakompleks nõuab uut lahendust haldamise mõttes. Samas on meil piisavalt aega, et see leida ning jätkata nii, et loss on ka edaspidi avalikus kasutuses. Lisaks teistele hästi toimivatele erialadele nagu palkmaja ehitus ja väikesadama spetsialisti on võimalik leida lahendus ka aianduse eriala õppe jätkumiseks Suuremõisas. Selge on, et põhikoolijärgne kutseõpe taasalustab saarel. Arvestades potentsiaalsete õpilaste arvu, siis tõenäoliselt rätsepalahendustena. Arutelud võimalike erialade osas on igal juhul alanud ja jätkuvad.

 

Full disclosure. Olen 2010. aastal lõpetanud Hiiumaa Ametikooli väikeettevõtluse erialal. Õppisin tasuta kohal. Lõpetamise järel asusin tööle õpetaja, mitte ettevõtjana. Samas, kuigi seda on keeruline mõõta või uuringus-raportis kajastada, on õpitu mind edaspidises elus erinevate tegevuste juures, sealhulgas tööalaselt, tuntavalt toetanud.

Tallinna maraton

Aeg 1:44:04.

Kirjade järgi kõige kiirem poolmaraton, mida jooksnud olen. Samas veidi kripeldab, et kas saanuks näiteks nii 5 minutit kiiremini. Topelt, kuna siis jõudnuks spordireporter Saarnak intervjuu võtta, enne kui autasustamisele suunduma pidi :)

Hommikul maailma kõige enesekindlam tunne polnud. Viimaste päevade C vitamiini annused olid küll mingi muutuse esile kutsunud. Samas selge vahe nt nädala või 10 päeva tagusega võrreldes. Aga mõtlesin, et jõuga tagasi ka kohe alguses hoidma ei hakka.

Nii said esimese poole kilomeetrid aegade 4.38-4.53 vahemikus. Edasi pigem 4.50-5.00 vahele. Lõpus kaks raskemat kilomeetrit ka. Ja kellalt vaadates üsna suured kontrastid. Ehk kui 1.45 õhupall (rajal oli 3 tempojooksjat, abiks neile kes sihtisid kas 1.30, 1.45 või 2.00 aega) selja taha ilmus, siis järgmine kilomeeter läks ca 30 sekundit aeglasemalt kui sellele eelnev ja järgnev. Ehk korra lõi motivatsiooni ikka alla. Samas viimaste kilomeetritega on üldjoontes lihtne. Kuna oled nii pika maa läbinud, siis pea ütleb, et mis see viimane 10-20% ära pole.

Ja ilm oli ikka väga ilus. Võib-olla isegi liiga, kui temperatuurile mõelda. Nii mõnedki otsisid joostes varju ehk valisid teadlikult puudeäärse teepoole. Samas tuulevaikus.

Pluss hea rada. Hästi sätitud ja mõistlike vahemaade tagant joogipunktid. Ergutuspunktid ja inimesed raja ääres kaasa elamas.

Trass meenutab Kõpu maratoni. Alguses jooksed mäest alla. Finiš tähendab mitte küll Kõpu tuletorni juurde ronimist, aga siiski tuntavat tõusu.

Peale jooksu mõtlesin, et eks homne näitab, kas keha andis viimase ära ja viirus saab korraks voli toimetada. Või vitamiinid ja pingutus lõid ta tagasi. Nüüd õhtul usun ikkagi viimast   :)

Puhkus

Vaatasin, et seadusandja poolt loodud võimalusest - 30 päeva tasustatud isapuhkust - on mul veidi kasutamata. Tänasest ehk reedest proovin siis 3 päeva tööasjadest ja -mõtetest eemal olla.

Üldiselt läks kogu selle aasta suvise puhkusega nii. Et vabu päevi nappis. Aga need, mis olid, neist püüdsin maksimumi võtta. Keegi tark on öelnud ka umbes nii, et päev, kus täielikult pühendud, on parem kui nädal, kus keha on kohal, aga pea ikka mujal.

Hetkel pealinnas. Ehk sättisin vabad päevad jooksmisega kokku. Ei taha vabandada, aga vormi timmimine läks ikkagi veidi nässu. Ilmselt töö-trenn-puhkus/pereelu tasakaal pole hästi paigas olnud. Igal juhul mingi viirus puges ligi. Olen püüdnud viimastel päevadel rohke C vitamiini ja teiste toredate abiliste, täna nt ingverishotid, toel organismi turgutada, aga ilmselgelt enam rekordit jooksma ei lähe. Vaim oli iseseisvuse taastamise päeval kontrolljooksu tehes igatahes valmis.

Maksumaksjad

 

Tuletornid

Tänases Postimehes ilmus lugu Hiiumaa tuletornidest.

Artikli pealkiri on eksitav - tuletornidest laekuv piletitulu läheb sihtotstarbeliselt tuletornide ja seda teenindava taristu parendamiseks. Tegevused lepitakse kahepoolselt kokku. Kõpu tuletornile mõeldud raha ei ole keegi vähendanud või ära võtnud. Kuigi saan aru, et selline pealkiri (ja pilt Kõpu tuletornist, mis sest et teema puudutab Ristnat - üks Hiiumaa kõik 😃 ) müüb paremini. Loodan, et tegemist on autori inimliku eksitusega ja siin ei mängi rolli tema 20-aasta pikkune karjäär erakonnas Isamaa.

Et meie vastused ja selgitused on loos üsna napilt lehepinda leidnud (tõsi, ajakirjanikku saab kiita, et minuga seotu saadeti eelnevalt tutvumiseks), avan veidi tausta juurde.

Tean, et eelinfo saadeti ajakirjanikule siitsamast saarelt ning püüdes luua seost, et keegi saab sellest tee-ehitusest isiklikku kasu. Nagu loos märgitud - vallavalitsusel ei ole olnud suhtlust Moonsund Ecoga ning meie oleme lähtunud ettepanekust parendada juurdepääsu Ristna tuletorni kompleksile ja ranna-alale. Piletitulust korrastatakse see teeosa. Tee tagumise osa eest tasub ettevõte. Allolev pilt annab ehk hea ettekujutuse, kui suures osas on tee vajalik tuletorni taristu ja avaliku kasutuse tarvis ning kui vähe erakinnistuni (Sireeni) pääsuks.

Tuletornid anti Kõrgessaare vallale kasutada 2007. aastal toonase Veeteede ameti poolt (tänane Transpordiamet). Hiiumaa vald on selle õigusjärglane ning alates 2018. aastast on valda suhtluses Transpordiametiga esindanud Kõrgessaare Osavalla Valitsus.

Kõik tegevused, mis piletitulust tehakse, lepitakse kahepoolselt kokku. Tulu on aastast 2017, mil see oli 62 000 eurot, kasvanud eelmisel aastal pea 130 000 euroni. Kõik see läheb tuletornide ja seda ümbritseva taristu (just seda viimast ei tasu ka unustada!) heaks. Järgmisel aastal kavandame töid 320 000 euro eest.

Varasematel aastatel on näiteks uuendatud läbipääsusüsteeme, renoveeritud Ristna tuletorni kütteladu, tellitud eri tornide tööde tarvis ehitusprojekte ning nende alusel parendusi tehtud. Samuti on Transpordiamet nõustunud, et selle raha eest renoveerime Kõpu tuletorni juures olevat kohvikut või ehitame Ristansse kanalisatsioonisüsteemi või paigaldame Tahkunasse välikäimla. Kõik on ju tuletornide kui külastuskeskuste heaks.

Niisamuti ei peaks me tõmbama punast joont riigi ja omavalitsuse vahele vaid ühiseid eesmärke ühiselt täitma. Tänane seis on, et riigil teeinvesteeringuteks vahendeid napib, mistõttu tuligi lauale ettepanek antud tee-ehitus (milleks kohtulahend kohustas) katta piletitulust.

Samas on oluline, et piletitulust rahastatakse tee esimene osa, mis hakkab teenindama tuletorni ja seda teenindavaid hooneid, avalikku veevõtukohta tuletorni puurkaevust ning tekib juurdepääs avalikule ranna-alale.

Enne kui vallavalitsus otsuse langetas, palusime teemat arutada vallavolikogu eelarve- ja majanduskomisjonil, kes toetas antud tee-ehituse lepingu sõlmimist.

Tuletornide olukorra parandamine jätkub, valla ja Transpordiameti heas koostöös. Vastavalt igas tuletornis läbi viidud auditile ning kahepoolses kokkuleppes iga-aastases tegevuskavas.

Harda Roosna, endine maakonnalehe peatoimetaja ja Kõpu kandi elanik võttis teema sotsiaalmeedias kokku: Tee ehituse tegelik põhjus on mitte vallavalitsuse otsus, vaid see, et transpordiamet kaotas kohtuvaidluse kinnistule juurdepääsu pärast veeteede ameti endise töötajaga. Ja transpordiamet peab nüüd kohtu otsusel endise töötaja eraomandis olevale Ristna kinnistule ehitama juurdepääsutee. Ristna kinnistust ja pikalt kestnud kohtuvaidlusest ei räägi selles loos keegi, aga Ristna kinnistu on tuletorni taga ja otse Sireeni kinnistu kõrval. Just selle, Ristna kinnistu juurdepääsu tagamiseks pärast selle tee ehitus algas. Kõik tuletornid kuuluvad transpordiametile, varem veeteede ametile ja tegelikult oli transpordiameti otsus kasutada selle tee ehituseks tuletornipääsmete müügist saadud raha. Nagu loost aru saada, siis seda juppi, mis Ristna kinnistust edasi läheb Sireeni kinnistule, siis selle ehitust rahastavad omanikud ise.

Hiiumaale tasub tulla

Tänane Maaleht avaldas vastukaja jaanipäevajärgsele Rein Siku loole, milles viidati, et jaanipühadeks oli saartele keeruline pääseda ning inimesed, kes sinna trügisid, pigem rumalavõitu.

Maalehes ilmunu kattub suuresti minu FB seinal ilmunud mõtetega. Aga jagan tänase lehe lugu siin ka.

Rein Sikk kirjutas 25. juunil Maalehe arvamusloos, et jaanipäevaks suursaartele sõitmine on piinarikas – järjekorrad, peod, järjekorrad tagasi tulles…

Teksti avalõik selgitab, miks arvamuslugu sisu poolest nii ebatäpne on. „Ma pole kunagi jaanipäeval Saaremaale ja Hiiumaale rüsinud ja praamijärjekordades aega viitnud, et kuulsal saarel end vinti võtta ja taas järjekorratades koju tagasi kihutada,“ kirjutab Sikk. Ehk siis ta vahendab muljeid asjast, mille osas vahetu kogemus puudub.

Olen Reinuga ühte meelt – Eestimaa on ilus ning siin on palju hääd, mida uudistada. Samas on saared isegi selle ilu sees silmatorkavalt kaunid ja ligitõmbavad. Et neid väärtustatakse, kinnitab järjepidev kasv laevareisijate arvudes.

Seega võib Reinuga nõustuda ka selles osas, et suursaarte mainekujundajad on teinud silmapaistvat tööd. Aitäh selle eest!

Küll eksib Rein ja eksib rängalt selles, mis puudutab saartele saamist. Jah, see erinebki mis tahes mandril asuva piirkonna külastamisest. Saarele saamiseks tuleb sõita üle mere. See tähendab planeerimist, arvestamist, läbi mõtlemist. Samas selles müstilisuses on oma võlu. Ja praktika näitab, et üle mere saamine ei ole sugugi piinarikas.

Tõsiasi on, et jaanipühade eel osteti eelmüügist laevapiletid suhteliselt varakult ära. Aga see ei tähenda, et laevale ei saanud. Vastupidi! See näitas, et inimesed oskavad hästi planeerida – ostavad pileti ette, mitte ei oota üldjärjekorras. Ja oluline on teada, et umbes kolmandik laevast täitub üldjärjekorras ootajatest. Lisaks – kel võimalik, liikus hommikuti või hilisematel õhtutundidel, mitte tippajal ehk pärastlõunal ja õhtul.

Lõppenud jaanipühade ajal vähemalt Hiiumaa liinil järjekordi sisuliselt polnud. Lisaks reisijate endi planeerimisoskusele tuleb selle eest kiita laevakompanii töötajaid. Autoderivi mahutati laevadele – eeskujulik planeerimine ja paigutamine.

Kusagilt meediast jooksis läbi, et inimesed jätsid järjekordade hirmus autod Rohukülla. Tegelikult on see pigem oskuslik planeerimine ning parkla on sadamas nädalavahetuseti pidevalt täis. Kui on võimalik liikuda saarel muudmoodi (teine sõiduk, ühistransport, takso, sõbrad-tuttavad) ja suuri kompse ei ole, siis miks mitte jala üle tulla.

Ettevõtte TS Laevad andmetel veeti vahemikus 21.–25. juuni mandri ja suursaarte vahel üle mere 75 492 inimest ja 28 942 sõidukit. Nii reisijate kui ka sõidukite arv on perioodi 21.–25. juuni rekord. [Pikemat perioodi ja trendi avab see postitus]

Tõepoolest. Hiiumaal ja saartel õnnestub päriselt puhata. Ühtpidi on Hiiumaa väheste maakondade seas, kus rahvaarv järjepidevalt kasvab ning see omakorda on aidanud kaasa sellele, et saare seltsielu ja kultuuriprogramm on väga tummised. Teisalt on saarel rohkelt ruumi, et soovi korral otsida see oma kadakas, mille all rahus pikutada. Kuulata merelainete laksumist, linnulaulu ning hingata puhast õhku. Ehk päriselt puhata.

Laevaliiklus

Nagu näha, oli 2019 suhteliselt hea aasta ning 2020 esimesed kaks kuud lootusrikkad. Siis pani koroona oma pitseri. Samas kui piirangud maha võeti ja välisriikidesse puhkama sisuliselt ei saanud, oli kesksuvi saarel suurepärane. 2020 on ka ainus aasta, mil kahel kuul üle 100 000 reisija üle mere Heltermaa-Rohuküla vahel veeti. Juuli ja august. 2021 oli läbi aegade parim juulikuu 132 000 reisijaga, aga muud kuud tagasihoidlikumad.

Alates aastast 2020 on väike, aga kindel kasv iga-aastaselt jätkunud. Kuude lõikes on tegureid palju - ilm, saarel toimuvad sündmused, nädalavahetuse arv konkreetses kuus jne.