Hiiumaale tasub tulla

Tänane Maaleht avaldas vastukaja jaanipäevajärgsele Rein Siku loole, milles viidati, et jaanipühadeks oli saartele keeruline pääseda ning inimesed, kes sinna trügisid, pigem rumalavõitu.

Maalehes ilmunu kattub suuresti minu FB seinal ilmunud mõtetega. Aga jagan tänase lehe lugu siin ka.

Rein Sikk kirjutas 25. juunil Maalehe arvamusloos, et jaanipäevaks suursaartele sõitmine on piinarikas – järjekorrad, peod, järjekorrad tagasi tulles…

Teksti avalõik selgitab, miks arvamuslugu sisu poolest nii ebatäpne on. „Ma pole kunagi jaanipäeval Saaremaale ja Hiiumaale rüsinud ja praamijärjekordades aega viitnud, et kuulsal saarel end vinti võtta ja taas järjekorratades koju tagasi kihutada,“ kirjutab Sikk. Ehk siis ta vahendab muljeid asjast, mille osas vahetu kogemus puudub.

Olen Reinuga ühte meelt – Eestimaa on ilus ning siin on palju hääd, mida uudistada. Samas on saared isegi selle ilu sees silmatorkavalt kaunid ja ligitõmbavad. Et neid väärtustatakse, kinnitab järjepidev kasv laevareisijate arvudes.

Seega võib Reinuga nõustuda ka selles osas, et suursaarte mainekujundajad on teinud silmapaistvat tööd. Aitäh selle eest!

Küll eksib Rein ja eksib rängalt selles, mis puudutab saartele saamist. Jah, see erinebki mis tahes mandril asuva piirkonna külastamisest. Saarele saamiseks tuleb sõita üle mere. See tähendab planeerimist, arvestamist, läbi mõtlemist. Samas selles müstilisuses on oma võlu. Ja praktika näitab, et üle mere saamine ei ole sugugi piinarikas.

Tõsiasi on, et jaanipühade eel osteti eelmüügist laevapiletid suhteliselt varakult ära. Aga see ei tähenda, et laevale ei saanud. Vastupidi! See näitas, et inimesed oskavad hästi planeerida – ostavad pileti ette, mitte ei oota üldjärjekorras. Ja oluline on teada, et umbes kolmandik laevast täitub üldjärjekorras ootajatest. Lisaks – kel võimalik, liikus hommikuti või hilisematel õhtutundidel, mitte tippajal ehk pärastlõunal ja õhtul.

Lõppenud jaanipühade ajal vähemalt Hiiumaa liinil järjekordi sisuliselt polnud. Lisaks reisijate endi planeerimisoskusele tuleb selle eest kiita laevakompanii töötajaid. Autoderivi mahutati laevadele – eeskujulik planeerimine ja paigutamine.

Kusagilt meediast jooksis läbi, et inimesed jätsid järjekordade hirmus autod Rohukülla. Tegelikult on see pigem oskuslik planeerimine ning parkla on sadamas nädalavahetuseti pidevalt täis. Kui on võimalik liikuda saarel muudmoodi (teine sõiduk, ühistransport, takso, sõbrad-tuttavad) ja suuri kompse ei ole, siis miks mitte jala üle tulla.

Ettevõtte TS Laevad andmetel veeti vahemikus 21.–25. juuni mandri ja suursaarte vahel üle mere 75 492 inimest ja 28 942 sõidukit. Nii reisijate kui ka sõidukite arv on perioodi 21.–25. juuni rekord. [Pikemat perioodi ja trendi avab see postitus]

Tõepoolest. Hiiumaal ja saartel õnnestub päriselt puhata. Ühtpidi on Hiiumaa väheste maakondade seas, kus rahvaarv järjepidevalt kasvab ning see omakorda on aidanud kaasa sellele, et saare seltsielu ja kultuuriprogramm on väga tummised. Teisalt on saarel rohkelt ruumi, et soovi korral otsida see oma kadakas, mille all rahus pikutada. Kuulata merelainete laksumist, linnulaulu ning hingata puhast õhku. Ehk päriselt puhata.

Laevaliiklus

Nagu näha, oli 2019 suhteliselt hea aasta ning 2020 esimesed kaks kuud lootusrikkad. Siis pani koroona oma pitseri. Samas kui piirangud maha võeti ja välisriikidesse puhkama sisuliselt ei saanud, oli kesksuvi saarel suurepärane. 2020 on ka ainus aasta, mil kahel kuul üle 100 000 reisija üle mere Heltermaa-Rohuküla vahel veeti. Juuli ja august. 2021 oli läbi aegade parim juulikuu 132 000 reisijaga, aga muud kuud tagasihoidlikumad.

Alates aastast 2020 on väike, aga kindel kasv iga-aastaselt jätkunud. Kuude lõikes on tegureid palju - ilm, saarel toimuvad sündmused, nädalavahetuse arv konkreetses kuus jne.

Riigikogu

Tänasest alustab Riigikogu liikmena Vladimir Arhipov. Endine Maardu linnapea. Vähem on aga teada tema seos Hiiumaaga. Nimelt on tal esivanemate talukoht Hellamaal, mida ta taastanud on ning kus teda kohati võib.

Kuigi ka Jüri Ratas, kelle asemel Vladimir parlamenti suundub, omab sidemeid saarega, mõtlesin, et päris palju on tänases Riigikogu koosseisus ühte- või teistpidi Hiiumaa-usku inimesi.

Tiit Maran, Tõnis Lukas ja Raimond Kaljulaid, kes kandideerisid teises ringkonnas. Vangerduste ja muudatustega on ringkonnast 5 hetkel parlamendis Urve Tiidus, Helle-Moonika Helme, Reili Rand, Madis Kallas, Kalle Laanet, Jaanus Karilaid, Mart Maastik ja Kalev Stoicescu.

Tuul

Viimases volikogus küsiti minu MTÜ-desse, täpsemalt Hiiu Tuulde kuulumise kohta. Seejärel saatis hea volinik kirja paarikümnele Riigikogu liikmele, süüdistades, et sinna MTÜ-sse kuulumine on sisuliselt oht riiklikule julgeolekule.

Selle ilmestamiseks on MTÜ põhikirjast leitud sobivad punktid ja neid omatahtsi tõlgendatud. Eks tervikteksti ongi keeruline hoomata.

Ilmselgelt on tegemist poliitilise rünnakuga, millesarnaseid Aivar viimase kuu jooksul korduvalt teinud, pärast seda kui tema valskus valla varaga ilmsiks on tulnud ja töösuhe lõppenud.

Kui ei oska argumenteeritult väidelda, siis ründa isiklikult - see pole ka uus taktika maailmas.

Väär on juba väide, et minu kuulumine antud MTÜ-sse üllatusena tuleb. Ei ole saladus olnud ning on ka maakonnalehest aastate eest, aga see-eest mitmel korral läbi käinud. Aasta 2017 alguses oli see info teada ka süüdistajale, kui meil oli otsesuhtlust, kus see ilmnes. Nimelt ei toetanud mina toona Hiiumaa lähistele hiigeltuulepargi rajamist, tema oli poolt ja samas ka tuuleenergia tööstuse otsene kasusaaja, kirjastades Hiiu Öko alt infolehti, mida kõigisse saare postkastidesse jagati.

Teatmik.ee andmetel on see MTÜ seejärel maksnud 3600 eurot tööjõumakse, mille järgi saab ka (infolehe koostamise) töötasu välja arvutada.

Aus oleks sellistes debattides ise avada, kui ollakse otsest kasu saanud. Veel parem, ausalt ka kogu lepingulise suhte maksumus välja tuua.

Mis aga seda MTÜ-d puudutab, siis vaatasin Äriregistrist majandusaasta aruandeid. Arusaamatuks jääb, kas raamatute kirjastamise ja müügi pealt, millega aastaid tegeletud, on üldse makse tasutud? Aruannetest jääb mulje, justkui mitte...

Enda juurde naastes, siis olen elu jooksul lugematu arvu tunde vabaühendustesse panustanud. Juhtides näiteks külaseltsi, spordiklubide või noortekogu tegevusi. Lihtliikmena olen kuulunud või kuulun märksa enamatesse ühendustesse. Alates 2018. aastast, mil asusin tööle Hiiumaa vallas, olen jäänud neis ühendustes passivseks liikmeks.

Hiiu Tuulega liitusin, väljendamaks poolehoidu puhtale ja kaunile looduskeskkonnale: ühingu eesmärk on Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmine, hoidmine ja taastamine. Ühing väärtustab Hiiumaale ja selle merealadele omast loodusliku koosluse mitmekülgsust ja terviklikkust unikaalsena terves maailmas.

Ei leia, et sinna kuulumine kuidagimoodi valda või selle tegemisi kahjustanud oleks. Kõrvalepõikena - kindlasti aitab saare arengule ja tegemistele kaasa, kui viia parlamenti seakisa, millega püütakse jätta mulje, et omavalitsuses on tohutud probleemid. Mõistlikult lahkas teemat ka Hiiu Lehe juhtkiri.

Vaadetest. Ma toetan taastuvenergia arendamist ja kasutusele võttu. Samas eelistan päikeseenergia kasutamist ning hajutatud tootmisüksuseid, mitte suuri tuuletööstusparke. Eriti juhul, kui nendega kaasneb negatiivne keskkonnamõju. Hiiumaa lähistele planeeritu osas ei ole mina veendunud, et keskkonnakahju puudub või see on väheoluline. Minu meelest on ka riigi tasandil ebaselge, et kui looduskaitselised eesmärgid ristuvad taastuvenergeetika tootmise eesmärkidega, siis kuhu kaalukeel langeb ehk mis on prioriteet? Minu jaoks on oluline, et inimene mistahes asju ette võttes ei seaks ohtu loodust. Ehk looduse ja elukeskkonna hoidmine on esmatähtis.

Märksõnad, mis valla ja taastuvenergiaga seotud.

Energia- ja kliimakava. Hiiumaa vald oli tõesti esimene, mis selle vastu võttis. Aivar oli toona volikogu esimees. Ausalt öeldes ei mäletagi, et peale tolle aasta kevadel Postimehes antud teemal arvamuse avaldamist oleks ta kordagi selle kava vastu huvi tundnud. Sealhulgas vallavalitsuse liikmena, kus olnuks uurepärane võimalus asjale hoogu anda, kui siiralt selle vastu huvi oleks.

Koostööleping. Valla esindaja on viimased aastad olnud abivallavanem Üllar Laid. Vald on täitnud omapoolsed kohustused. Muuhulgas toimuvad regulaarsed kohtumised ja infovahetused. Vallavanem oma tegevuse või tegevusetusega seda takistanud ei ole.

Võidupüha

Pärast Võnnu all saavutatud võitu andis kindralmajor Ernst Põdder oma päevakäsuga korralduse, et samal päeval, 23. juunil 1919

„saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.”

 

Vabadussõda ei olnud veel lõppenud, kuid just selle võiduga olid eestlased ületanud psühholoogilise barjääri vaenlase ees ja Põdderi käsk heisata lipud igati õigustatud.

 

Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi juhatuse esimees Dan Lukas rääkis kuu alguses, Eesti lipu päeval, et on silma peal hoidnud lipupäevadel hiidlaste hoolsusel lipp heisata. Arenguruumi kahtlemata on. Kuigi pilt muutub aasta-aastalt paremaks.

Lipu heiskamine on vähim, mida saame tähtpäeval teha. Eriti täna, Võidupühal, mil meenutame edu Võnnu all. See päev aitas rahvuslikul ühtekuuluvustundel uuesti sündida.

 

Ühtekuuluvust on Eestil väga vaja. Tunnet ja teadmist, et oleme üks riik, üks rahvas. Usku, et üheskoos suudame rohkem. Vahel rohkemgi kui see esmapilgul võimalik tundub.

 

Sümpaatne, et tänane Võidupüha paraad peeti Narvas. Kahe aasta eest seisin koos mitmete teiste siinolijatega kaitseliitlaste rivis Kuressaares. 2015. aastal võõrustas paraadi Kärdla.

 

Sellega anname selge sõnumi, et riik on tervik. Eesti on kõik meie linnad, metsad, jõed ja järved ja nii edasi. Eesti eest seisame üheskoos, iga inimese ja iga tüki eest selle territooriumist.

 

Head hiidlased.

 

Kohe jagame Võidutuld, et seda kodukülla ja kodutallu viia saaks. Võidupüha, mida aastast 1934 ehk juba 90 aastat tähistatakse, sulandub sujuvalt Jaanipäevaks.

 

Oleme igati ära teeninud ühe pidu- ja puhkepäeva. Samas on minu meelest sümboolne, et need kaks tähtpäeva nõndamoodi kokku kasvanud. Aitab meeles hoida, tänu kellele me omal maal end vabalt tunda saame. Tänu millele me võime pidupäevi üheskoos ja oma valitud moel tähistada.

 

Head Võidupüha ja turvalist Jaanipäeva!

 

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

Tervitus Võidutule saabumisel Kärdla sadamas 23.06.2024.

14 juuni

14. juuni on Eestis leinapäev.

Mälestatakse 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvreid, Läände põgenemisel hukkunuid, arreteeritutena maha lastuid või laagrites hukkunuid, II maailmasõja ajal ja järel hukkunuid.

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt tuli Eestist küüditada 11 102 inimest. Kõiki ei õnnestunud siiski tabada. Samas, kes ära viidi, see reeglina enam koju ei jõudnud… Ja teisedki said selleks võimaluse alles pärast Stalini surma.

14. juunil 1941 toimunud massiline küüditamine hõlmas umbes 10 000 eestlast. See on kogu Hiiumaa elanikkond. Lisaks Eestile, Lätile ja Leedule veel ka Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid, kust deporteeriti Siberisse kokku pea 100 000 inimest.

Nõukogude võimu eesmärk oli viia kodumaalt välja omariikluse olulisemad kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, majandustegelased, jõukamad talupojad ja teised, keda käsitleti vastastena. Sealjuures individuaalset süüdimõistvat otsust nende suhtes mitte kunagi ei langetatud.

1922 sündinud ja 2018 taevastele radadele suundunud Heino Noor töötas II ilmasõja eel Emmaste koolis õpetajana. Minul tekkis temaga suhtlus 2010. aastast, mil ise sealsamas tööle asusin.

Haapsalust pärit Heino nägi ema ja isa viimati oma sünnipäeval, 1941. aasta 24. aprillil. Isa polnud kodus, oli saeveskis tööl. Küsis, kuidas poisil saare peal läheb ja mida seal lastele koolis õpetab. Hüvastijätul surus isa kätt ja ütles lihtsalt head aega.

Ema oli küpsetanud kaasavõtmiseks koogi, pakkinud kompsukesse sinki ja juustu. „Jää terveks. Taevaisa hoidku sind,“ olid ema lahkumissõnad.

Küüditamisest Heino pääses, kuigi oli tagaotsitav.

Hävituspataljon leidis ta üles. Heino topiti Läti aurikule. Puupüssid, venevastaste sõnadega rivilaul, naride kohal loosung „Jõuluks koju!“. Kodu asemel tuli tal orja kombel ehitada alumiiniumitehast, mille toodangust valmistati sõjalennukeid.

NSV Liidust võiks pääseda ja ehk kojugi jõuda, kui pageda Iraani, mõtles ta. Selle plaani eest andis üks laagrikaaslane 1943. aasta jõululaupäeval Heino üles - nõukogudevastane tagaotsitav, ema-isa vangis, olla tedagi üle piiri ässitanud.

Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kamber. Hommikuste karjete saatel lohistati minema neid, kellele polnud määratud tagasi tulla.

„Mind eriti ei piinatud, no jalaga löödi... Aga psüühiline töötlemine on veel raskem kui kurkupekstud hambad,“ meenutas Heino, kes ühel hetkel võttis vastu betoonpõrandat teravaks lihvitud püksipandla ja sundis paremat kätt vasakut ründama.

Verd lahmas. Valvur jõllitas. Enesetapja sai paar matsu, käsi seoti kinni. See oli surmakambrist tavalisse pääsemine.

Kolm kuud hiljem loeti ette määrus: 8 aastat vangilaagrit nõukogudevastase tegevuse eest.

Kui Heino lõpuks Eestisse pääses, sai ta kätte ema kirja, mis oli teda 12 aastat oodanud.

Loomavagunist välja visatud läkitusel seisis vaid saaja nimi. Selle järgi leiti üles Heino tädi.

Ruudulisel paberitükil seisid read:

„Kui sul on võimalik, abiellu. Ela ausalt minu mälestuseks. Me ei näe teineteist vist iialgi. Sinu õnnetu Ema.“

1989 sai Heino uue järelepärimise peale vastuse ENSV prokuratuurilt: Salme Noor on täielikult rehabiliteeritud. Surmaotsus mahalaskmise teel täide viidud 24. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sosva asulas.

„Kui jõudsin kuupäevani... kui mõtlesin sellele, et ema pidi tundma surmakuuli oma poja sünnipäeval ja teadma, et kuu aega varem oli samas surmalaagris lastud maha tema mees. Ma elan selle mõtte mõju all siiamaani, ma ei saa sellest lahti,“ rääkis Heino Noor.

Lõpetan tema hüüdlausega: „Käised üles Eesti tuleviku nimel, müts maha Eesti mineviku ees!“

Lehtmas. Leinapäeva mälestushetkel. 14.06.2024

Eesti lipp 140

Head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad.

Gustav Suits on kirjutanud:

Tõsta lipp! Et teis­te tu­luks

me­rel siin ei elu ku­luks,

oma pla­gu kan­naks laev,

teist ei rah­vas see ei or­jaks,

et ta ise tõuseks, kor­jaks,

mi­da oma loo­nud vaev.

Sinimustvalge rahvuslipu ajalugu ulatub 140 aasta tagusesse aega.

Ärkamisajal valisid eesti tudengid endale tunnusvärvideks sinise, musta ja valge. 1884. aasta varakevadel otsustas proua Paula Hermann muretseda Eesti Üliõpilaste Seltsile tunnuslipu. Preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann õmblesidki lipu valmis.

Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. Kirikla saalis toimus lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine: esmalt pidas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat avakõne, seejärel pühitses lippu kirikuõpetaja Rudolf Kallas, seletades piiblisalmi najal, et nõnda nagu kepp muutus maoks, kui Aaron selle maha viskas, muutub mahavisatud truudusetõotus hädaohtlikuks truuduse murdjale enesele. Pühitsusakti lõpus lõi Kalevipoja-õhtute algataja Heinrich Rosenthal hõbenaela ajaloolise sinimustvalge lipu vardasse.

24.02.1918 kuulutati sinimustvalgete lippude all välja Eesti Vabariik.

21.11.1918 kinnitas Ajutine Valitsus riigilipuks sinimustvalge rahvuslipu.

Eesti võimu tähisena heisati sinimustvalge lipp 12.12.1918 Pika Hermanni torni.

Eesti lipu päeva seadis Riigikogu sisse 14. aprillil 2004.

Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva täna, 20 aastat tagasi.

Meie lipu värvid on rahumeelsed ja sümboliseerivad sinist taevast pea kohal, musta mulda harimiseks ja valget rahu enese teostamiseks. Kui need on olemas, siis ülejäänud asjadega saab eestlane ise hakkama - seda teadmist kandsid meie esivanemad.

Meie lipp on koos Eestiga üle elanud nii paremaid kui halvemaid aegu. Et Eesti elaks, peame hoidma korras silda, mis ühendab eilset tänase ja homsega. See kaitseb meid ajaloo tormide kordumise eest ja kindlustab meie püsimajäämise.

Hoiame oma lippu.

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

Tervitus hommikusel lipuheiskamisel, pühendatud Eesti lipu 140. sünnipäevale.

Veredoonor

Laupäeval täistööpäev ehk umbes kaheksa tundi metsas. Kilomeetreid sai kokku suurusjärgus 30. Kuna kella aku vastu ei pidanud, siis täpselt ei tea.

Täpsemalt Tihu Kevad 2024. Seekord oli tiimi kokku saamine keeruline - suur suvi kätte jõudnud ja tegemisi palju. Aga metsa me saime.

Suur suvi on ka temperatuuri mõttes kätte jõudnud. Samas see nii väga ei häirinudki. Küll aga sääsed. No neid oli ikka jõhkralt. Ilmselt ka asukoht - päris kesk-Hiiumaa lähedal, kus vesine piirkond - aitas kaasa. Ja võpsik, millest tuli end läbi pressida, sest paar kontrollpunkti oli korraldajatel õnnestunud nii metsa viia, et ka parema tahtmise juures korralikku rada, teest rääkimata, sinna ei läinud.

Sääski õnnestus aga nii palju sööta, et ilmselt täna enam veredoonoriks minna ei tohi, muidu varavarud kriitilise piiri peal :)   aga eks andsime neile kõvasti vastu ka ning iga matkaselli kontole jäi ilmselt kolmekohaline arv laipu.

Nagu selliste sündmuste puhul ikka - lõpujoone ületamine on nii magus, et eelnev ununeb. Ja selle tunde nimel seda tehaksegi :)

Hiiumaa saatkond Riigikogus

Tere, head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad. Teeb rõõmu, et meid siin vähemalt sama hästi vastu võetakse kui Soome Presidendi visiiti.

Hiiumaal läheb hästi. Paljuski kuna inimesed on toredad ja tegusad. Aga ka seepärast, et meil on sõpru ja toetajaid. Väga tore, et Riigikogus on loodud Hiiumaa toetusrühm. Väikese piirkonna jaoks on väga oluline omada oma saadikut parlamendis, millist rolli Reili Rand edukalt täitnud on. Toetusrühma näol on meil nüüd konkreetne ja erakondadeülene koostööpartner. Aus on märkida, et ülesande toetusrühma loomiseks pani Hiiumaa Vallavolikogu eelmisel sügisel arengukava uuendades. Aitäh, et selle ellu viisid ning aitäh teile, kes te sellega liitusite ja kellele Hiiumaa korda läheb.

Täna võtsime siia kaasa tükikese heast ja paremast, mida meil saarel on. Nii muusika kui maitsete näol. Aga tõesti vaid tükikese. Enama kogemiseks tuleb ikkagi saarele tulla.

Ja kui juba külakosti tõime, anname edasi ka paar soovi ja mõtet, kuidas Hiiumaa heale käekäigule omalt poolt kaasa aidata saate.

Peamine märksõna on ühendused

Üldplaanis on asjad aasta-aastalt paremaks muutunud. Nii sai eelmise aasta novembris lahenduse olukord, mis saarlasi, see tähendab Saaremaa elanikke diskrimineeris. Ehk et neil ei olnud võimalik hooajaväliselt Hiiumaad iga päev külastada. Saarlasest minister Madis Kallas sai ilmselt kodusaarelt ohtralt pöördumisi ning nüüd on miinimum aastaringselt kaks väljumist nii Sõrult kui Triigilt.

Laevaühenduse osas tahaks, et Riigikogu vaataks seda kui maanteepikendust, see tähendab, et praamisõit peaks olema hinnaga, mis on võrreldav kuluga, kui sama vahemaa maad mööda läbida. Detailsemalt suhtleme juba ministeeriumi ja Transpordiametiga.

Teine oluline punkt on elektriühendused ja taastuvenergia. Hiiumaal ei saa uued liitujad alates aastast 2022 taastuvenergiat võrku müüa. Selle kitsaskoha lahendamine ja tulevikus ennetamine peaks riigi energiapoliitikas olema üks prioriteetne teema.

Eesti riigikaitse jaoks vajaliku Kõpu radari ehituse käigus oleks mõistlik lahendada ka Kõpu poolsaare elektriühenduse probleemid, uuendada Kõpu-Lauka liinid ja viia elektriliinid maakaablisse. 

Viimased aastad on näidanud, et suuremate tormide korral on kõige suuremad ja pikaajalisemad katkestused saartel. Vaja on täiendavaid ja erakorralisi investeeringuid elektrivõrgu ilmakindluse tõstmiseks. 

Riskitegur ja murekoht on ka lühiajalised voolukõikumised ja elektrikatkestused. Viimati tõstatas Hiiumaa Ettevõtjate Liit selle kohtumisel rahandusministriga 21.mail.

Omalt poolt suhtleme regulaarselt energiaettevõtetega, aga omanik on riik ja teie saate tegevusi suunata.

Konkreetsed rahasoovid

Hiiumaa on ainus maakond, kus puudub Vabadussõja mälestusmärk. Hiiumaa Muinsuskaitse Selts on ära teinud suure töö – olemas on täielik nimekiri hiidlastest, kes sõjategevuses osalesid. Mälestusmärgi tööd on aga pooleli. Loodame riigieelarvelisele toetusele summas 300 000 aastal 2025. Eriti just tänases keerulises julgeolekuolukorras on vajalik meeles pidada Eesti riigi sündi ja eestlaste võitlust vabaduse eest. 

Hiiumaa vallal, Riigikogul, vabariigi valitsusel ja kultuuriministeeriumil on lähiminevikust välja tuua suurepärane koostööprojekt – Hiiumaa Spordikeskuse rajamine. See on oluliselt parandanud sportimisvõimalusi ja suurendanud liikumisharrastust. 

Valmistame ette Hiiumaa Kultuurikeskuse rajamist. Arvestades heliloojate Rudolf Tobiase ja Erkki-Sven Tüüri, kelle pärandit seal tutvustada, rolli Eesti kultuuriloos, on tegemist suisa riikliku tähtsusega objektiga. Seda ja valla eelarve võimalusi arvestades soovime keskuse rajada koostöös riigiga ja palume see riigieelarvestrateegiasse aastatele 2027-2028 mahus 6 miljonit lisada. Sellele lisandub samas suurusjärgus vallapoolne panus.

 

Veelkord, aitäh kutsumast Reili ja Hiiumaa toetusrühm. Aitäh korraldamast, Kristel Peikel ja turismiklaster, Liis Lukas ja Arenduskeskus ning kõik Hiiumaa ettevõtjad ja kultuuritegijad, kes saatkonna sisustasid.

Hiiumaa saatkonna avamisel Riigikogus 29.05.2024

Ungari

 Osa 2

Hommikud olid pikad ja rahulikud. Ärkamine ei olnudki ehk hiline, aga piisas, et välja puhata. Rahulikuks tegi asjolu, et said ise tegemisi ja nende sooritamise kellaaegasid valida.

Söömas käisime kohaliku aja järgi seitsme ajal. Üllatusin, kui paljud sel ajal juba einestasid. Eestis pigem siis söögisaal alles avatakse ja rahvarohkem on tund-kaks hiljem.

Aga kohalikud ongi varase ärkamise ja toimetamisega. Nii avatakse toidupoed siin kell 7 või pigem isegi 06.30.

Viimasel hommikul nägin, et haljastustöölised olid sel ajal samuti juba tööl.

Võtsin eesmärgiks igal hommikul väike jooksuring teha, et sedakaudu linna avastada. Esimene hommik oli sombune, aga motivatsioon kõrge. Teisel peibutas soe päike. Kolmandal sai kinnitust tõdemus, et trenni raskeim osa teekond diivanilt välisukseni  :)

Kui poode mainisin, siis mulle lõunapoolsete riikide puhul meeldib väikeettevõtluse levik. Pisikesi ärisid oli palju ja suuri kaubanduskeskuseid torkas linnas märksa vähem silma.

Apteeke jagus ohtralt. Ja enamjaolt kas varahommikust hilisõhtuni või lausa ööpäev läbi avatud. Samuti 18+ väikepoode, sarnaste lahtiolekuaegadega.

Kasutasime ühistransporti, mis busside-trammide mõttes polnud midagi erilist. Samas puhas, täpne ja kiire. Äpp tegi kasutamise mugavaks, ka turisti vaatest. Ja eriti meeldis reaalajas vaade ehk teadsid, kaugel sõiduk peatusest või kus ise asud.

Linna liiklusest meeldisid ratturitele loodud head sõiduvõimalused. Eraldi ja piisavalt laiad rajad ning nagu märkidest võis aru saada, eraldi rattateed, mis linnast välja viisid.

Nagu kirjas, plaanisime mitte liiga palju asju ette planeerida. Ja suuresti õnnestus.

Hommikuse sörkjooksu sai üsna õhukeses vormis teha. Lisaks olid kohvris viisakamad lühikesed püksid. Ja kui need kaasa võetud, tuleb neid ju ka kasutada. Teisel pikemal päeval olid need igati asjakohased. Päike silitas kenasti ja Gellerti mäele turnides olnuks rohkem riided selgelt üleliigseks koormaks.

Esimene pikem linnapäev oli aga sombune, pigem suisa vihmane. Seal andis kangekaelsus soojema kliima riiete eelistamisel tunda. Aga eks tark õpibki teiste, rumal enda kogemustest  :)

Samas pool madjarite pealinnast on nüüd läbi käidud ja selge. Jõudsime ohtralt liikuda, sh jalgsi 20 000+ sammu päevas, ning avastada. Mis oligi eesmärk.

Planeerimise ehmatus oli ärasõiduhommikul. Igal pool ei ole nii vingeid turvaväravaid ja seega peab vedelikud eraldi suletavatesse kilekottidesse panema. Taassuletavaid meil polnud ja kodule lähimast poest ka ei leidnud. Õnneks jagati neid lennujaamas. Ja priipäralt. Turvakontroll ise oli ka mugav ja kiire. Ehk sellistel aegsasti kohale minevatel turistidel jäi veel üksjagu aega lennujaama avastada.

Lennukis lugesin raamatut "Lingvistiline mets". Sobitus kenasti Helsingi lennujaamas esimese paari tunniga tunnetatuga. Ära lennates oli ikkagi vedamine, et kiireks läks ja lennujaamas olemiseks aega ei jäänud. No kohe kuidagi ei sobi mulle meeletu (võib võtta nii suuruse kui käitumise kontekstis) inimmassi sees olemine. Ühed kiirustavad, et kuhugi jõuda. Teised ei tea, kuhu minna.

Ahjaa. Paradoks. Lennukeid proovitakse teha väiksemaks. Samas kui inimeste kohvrid ja kaasa veetav pagas muutub suuremaks.

Ungari

Osa 1

Juba lennukis võis aimata, et õhk siin on soojem ja kuivem. Sama paistis Bolt takso aknast (taaskord sain kinnitust, et Eestit teatakse välismaal selle firma kaudu hästi). Uuringud sai lukku lüüa lähivaatluse ja teaduslike katsetustega pealelõunase jalutuskäigu ajal.

Taksojuhiks sattus maailma näinud ja avara vaatega härra. Teadis Eestistki ühtteist. Selgitas, miks Ungari on keerulises seisus. Tugevad majanduslikud seosed Venemaaga, samas ajalooliselt läbi põimunud ka Ukrainaga. Viimaste aastate meeletu inflatsioon ja keeruline majanduslik olukord avaldavad riigis mõju. Ütles, et toimetab ka ise kahel töökohal, et soovitud tasemel toime tulla.

Kas asi selles, et erinevalt eelmisest korrast oleme seekord pealinnas või ongi inflatsioon oma töö teinud, aga hinnavahe Eestiga väga märgatav ei ole. Samas keskmine palk on meil kaks korda kõrgem.

Plaan oli, et võtame rahulikult, vaatame, kuidas asjad kujunevad ja üle ei planeeri. Minusugusele selline lähenemine muidugi paras väljakutse :)