Ungari

 Osa 2

Hommikud olid pikad ja rahulikud. Ärkamine ei olnudki ehk hiline, aga piisas, et välja puhata. Rahulikuks tegi asjolu, et said ise tegemisi ja nende sooritamise kellaaegasid valida.

Söömas käisime kohaliku aja järgi seitsme ajal. Üllatusin, kui paljud sel ajal juba einestasid. Eestis pigem siis söögisaal alles avatakse ja rahvarohkem on tund-kaks hiljem.

Aga kohalikud ongi varase ärkamise ja toimetamisega. Nii avatakse toidupoed siin kell 7 või pigem isegi 06.30.

Viimasel hommikul nägin, et haljastustöölised olid sel ajal samuti juba tööl.

Võtsin eesmärgiks igal hommikul väike jooksuring teha, et sedakaudu linna avastada. Esimene hommik oli sombune, aga motivatsioon kõrge. Teisel peibutas soe päike. Kolmandal sai kinnitust tõdemus, et trenni raskeim osa teekond diivanilt välisukseni  :)

Kui poode mainisin, siis mulle lõunapoolsete riikide puhul meeldib väikeettevõtluse levik. Pisikesi ärisid oli palju ja suuri kaubanduskeskuseid torkas linnas märksa vähem silma.

Apteeke jagus ohtralt. Ja enamjaolt kas varahommikust hilisõhtuni või lausa ööpäev läbi avatud. Samuti 18+ väikepoode, sarnaste lahtiolekuaegadega.

Kasutasime ühistransporti, mis busside-trammide mõttes polnud midagi erilist. Samas puhas, täpne ja kiire. Äpp tegi kasutamise mugavaks, ka turisti vaatest. Ja eriti meeldis reaalajas vaade ehk teadsid, kaugel sõiduk peatusest või kus ise asud.

Linna liiklusest meeldisid ratturitele loodud head sõiduvõimalused. Eraldi ja piisavalt laiad rajad ning nagu märkidest võis aru saada, eraldi rattateed, mis linnast välja viisid.

Nagu kirjas, plaanisime mitte liiga palju asju ette planeerida. Ja suuresti õnnestus.

Hommikuse sörkjooksu sai üsna õhukeses vormis teha. Lisaks olid kohvris viisakamad lühikesed püksid. Ja kui need kaasa võetud, tuleb neid ju ka kasutada. Teisel pikemal päeval olid need igati asjakohased. Päike silitas kenasti ja Gellerti mäele turnides olnuks rohkem riided selgelt üleliigseks koormaks.

Esimene pikem linnapäev oli aga sombune, pigem suisa vihmane. Seal andis kangekaelsus soojema kliima riiete eelistamisel tunda. Aga eks tark õpibki teiste, rumal enda kogemustest  :)

Samas pool madjarite pealinnast on nüüd läbi käidud ja selge. Jõudsime ohtralt liikuda, sh jalgsi 20 000+ sammu päevas, ning avastada. Mis oligi eesmärk.

Planeerimise ehmatus oli ärasõiduhommikul. Igal pool ei ole nii vingeid turvaväravaid ja seega peab vedelikud eraldi suletavatesse kilekottidesse panema. Taassuletavaid meil polnud ja kodule lähimast poest ka ei leidnud. Õnneks jagati neid lennujaamas. Ja priipäralt. Turvakontroll ise oli ka mugav ja kiire. Ehk sellistel aegsasti kohale minevatel turistidel jäi veel üksjagu aega lennujaama avastada.

Lennukis lugesin raamatut "Lingvistiline mets". Sobitus kenasti Helsingi lennujaamas esimese paari tunniga tunnetatuga. Ära lennates oli ikkagi vedamine, et kiireks läks ja lennujaamas olemiseks aega ei jäänud. No kohe kuidagi ei sobi mulle meeletu (võib võtta nii suuruse kui käitumise kontekstis) inimmassi sees olemine. Ühed kiirustavad, et kuhugi jõuda. Teised ei tea, kuhu minna.

Ahjaa. Paradoks. Lennukeid proovitakse teha väiksemaks. Samas kui inimeste kohvrid ja kaasa veetav pagas muutub suuremaks.