Sõitsin reedel Kõrgessaare rattarallil. Varasematel aastatel ei ole kuidagi klappinud osalema minek, nüüd siis õnnestus ära näha, mismoodi see võistlus välja näeb. Hiiumaal ju vaid kümmekond võistlust ongi, mis aastast-aastasse toimuvad. Ja üldjuhul olen mõelnud nii, et kui soovid, et teised Sinu võistlust väisaks, siis tuleb ise ka teiste korraldatud sündmustel kaasa lüüa.
Rattaid oli stardijoonel mitmesuguseid. Tavalised maastiku- või tänavarattad. Nende kõrval korralikud võistlusrattad. Samas kui ikka jalgu all ei ole, siis ei aita ka kõige kallim ratas.
Ma rattaga aasta jooksul veidi ikka liigun. Küll mitte võistlusteks valmistumise mõttes. Sestap võtsin stardis tasa ja targu. Kilomeetri jagu niimoodi tiksunud, vajutasin julgemalt. Et juhtgrupp selleks ajaks üheskoos liikus ehk jälgiti mida konkurendid teevad, siis jõudsin nende tuulde. Peale Paope küla jäi väike vahe sisse, see hakkas kärisema ning nii ma üksi jäin. Juhtgrupp libises eest, tagant ei paistnud ka kedagi.
Peaaegu tagasipöördeni - 15 km peal - liikusingi nii. Siis sai järgmine grupp mind kätte. Nendega, enamasti grupi tagaotsas (sest ma ei oska pundis rattarallit sõita :) ), väntasin ehk viiendiku distantsist. Pundis kulgemine on märksa kergem, kui üksi pedaalida. Kuna sel ajal väsimuse märgid kadusid, tekkis tunne, et jõudu on (ning kui on ralli, siis peab ju rallima ka), siis vajutasin enne Paope küla korralikult pedaalidele. Mõtlesin, et üllatan teisi. Tõstan tempot, sõidan vahe sisse. Teised ei viitsi punnima hakata ning libisengi eest ära.
Sel plaanil oli kaks nõrka kohta. Üks rattur võttis tuulde. Ja võib-olla veel olulisem, jalgades ei olnud piisavalt jõudu. Nõndaks võttis grupp mind/meid uuesti kinni. Pedaalisin taas selle lõpuosas ja oleks nii lõpujooneni liikunud. Kui Luidja-Heltermaa maanteelt kõrvalteele keeramise järel mõlemad sääred krampi ei oleks tõmmanud. Jällegi mõnus meenutus, et ka nii võib juhtuda :)
Seega kulgesin üle finišijoone rahulikus üksinduses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar