Pühapäev, 14. aprill 2019

Jalgpall

Täna, peale õhtusööki, kutsus Omar meid jalkat vaatama. Kohalik derbi-mäng. Fenerbache ja Galatasaray.
Elamus missugune.
Esiteks. Koht. Mängu sai vaadata kohalikust tavernist. See oli umbes nagu päevinäinud kolhoosikontor. Sisenemine kangialusest kõrvaltänaval. Tõeline vanakooli trepikoda. Veidi räpane. Läppanud suitsulehaga. Sealtkaudu sisenesime suuremasse ruumi, mis oli täidetud toolidega. Ruumi mõlemas otsas kõrgel seinal suur telekas. Tavaline suuremõõduline kodukino telekas. Ühes taganurgas asus ilmselt ise ja hiljem sisse ehitatud WC. Sel olid vineerist seinad ja sees mitte pott, vaid pissuaar seinal. Teises nurgas teetuba. Ehk vaheseinaga eraldatud ala, kus tehakse teed ja pestakse klaase.
Atmosfäär. Ruumi mahtus ilmselt kuni sada inimest. Toole toodi juurde inimeste lisandumisel. Kõik olid kained. Tarbiti vaid teed ja vett. Samas oldi elavad. Ühteaegu elati kaasa mängule ja õpetati mängijaid ning kohtunikku, kui suheldi omavahel.
Omar arvas, et mõlema tiimi fänne on umbes sama palju. Ja äge oli see, et kuigi toetati eri tiime ning hüüti maha teise tiimi paremad käigud ja kohtuniku otsused vastastiimi kasuks, siis teist leeri toetavat fänni kuidagi ei pilgatud. Ehk väga kaugel oldi tülli minemisest.
Pilet. Et seda mängu seal vaadata, tuli lunastada pilet. Nö toolitasu. Kohalikud maksavad veidi vähem. Meilt küsiti 20 kohalikku raha ehk natukene üle kolme euro. Teleka vaatamise eest ei mäletagi, millal viimati maksin. Aga tegelikult oli see elamus ja raha väärt.
Mäng oli tuline. Punane kaart anti ja hulganisti kollaseid. Mõlemad tiimid skoorisid korra. Ja see oli äge hetk seal ruumis. Tiimi toetajad juubeldasid mõnuga, võtsid laulujupi üles. Lisaks saime teada, et Fenerbache staadionil oli aastate eest käinud keegi maag, kes sellele mingi loitsu peale pani. Ehk sellest ajast alates Galatasaray seal võitnud ei ole.

Kommentaare ei ole: