Ankara

Vahel ei pea olema eri rahvusest ja/või rääkima eri keeltes, et üksteisest mööda rääkida.

Hande tellis enda arust bussi hotelli ette. See parkis aga mitusada meetrit eemale. Mis iseenesest ei ole hull. Asfalt kannatab kohvreid vedada küll. Aga see buss oli ka kolmandiku võrra väiksem kui soovitud. Kohalikud on aga külalislahked ja lahendustele orienteeritud. Seega kohvrid, mis pagasiruumi ära ei mahtunud, mahutati reisijateruumi. Vahekäigud jms läks käiku. Aga ära mahtusime.

Lõuna paiku olime Ankaras. Elanikke enam kui sada korda rohkem. Kontrastid selgelt märgatavad. Eriti siin piirkonnas, kus oleme. Hotellide piirkonnas siis. Kui Beypazaris oli kogu linna peale täpselt üks nurgatagune pood, kust saab alkoholi osta, siis siin enam. Lisaks loomulikult baarid jms. Kohalikku toitu pakkuvatele kohtadele lisaks on siin ka McDonalds, Subway, Starbucks jt läänelikud toitlustuskohad. Samas. Mis mõttega ma sõidan tuhandeid kilomeetreid, et tarbida sedasama, mida kodus? Ja eelkõige turistidele need kohad suunatud on. Pigem on ägedad väikesed tänavatoidu pakkujad, olgu siis kebab või soe mais, mida nad pakuvad. Muidugi tuleb ära mainida, et Saksamaal on oluliselt rohkem (tänava)kebabi pakkujaid, kui siin Türgis.

Mis veel silma torkab, on kapitalism. Eile oleksime justkui tagasi kapitalismi jõudnud. Kui Beypazaris inimesed tegid, mida nad tegid, kuna see paistis neile meeldivat, siis siin eelkõige seepärast et see on nende töö ja selle eest saab raha. See torkab silma juba üldisest hoiakust, näoilmest, kehahoiakust. Rääkimata naeratuste arvust ja hääletoonist. Või hindadest :)

Nii ütlesid britid,  et suures kaubanduskeskuses on hinnad samas klassis kui nende kodumaal.

Tõsi, süüa ja eriti just tänavakohvikus ja -restoranis saab ikka soodsalt. Samas seda ei tea, kas suures linnas kehtib sama põhimõte, et tehakse allahindlust või antakse osa toitu tasuta. Maapiirkonnas nii toimib. Andmisrõõm on suurem.

Metroo on Ankaras aga mugav, puhas ja avar.