Mõni päev on küll paraku olnud tunne, et miks ma sinna pealinna ronisin. Või pigem, et miks mind sinna kutsuti, kui sellesama asja võinuks teada saada/omandada ka iseseisvalt lugedes või näiteks Skype-teel osaledes. Sest paganama tüütu - ja mis seal salata, kui korrad kokku lüüa, siis ka kulukas - on tunde ja sadu kilomeetreid maha sõita.
Tegemist ei ole kindlasti üldistusega, aga olles antud hetkes, siis ujuvad sellised tugevad tunded jõudsalt pinnale. Ilmselt aastate pärast tagasi vaadates on esiplaanil pigem positiivne.
Ja eks on ka teistpidi üllatusi. Reedel ei olnud esialgu kindel, et terve pika päeva lõpuni olen. Teine pool sellest oli esmaabi ja ohutuse teemad. Tasus olla. Sest selle asemel, et (veelkord) esmaabi peamised võtted üle korrata, vaatasime teema emotsionaalseid aspekte ning lähenesime asjale hoopis teise vaatenurga kaudu.
Ja nüüd ongi veel vaid üks loengupäev, siis eksamitööd esitada ja saab selle semestri ukse enda järel sulgeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar