Jalgpalli MV. Tuleb nentida, et selle pallimängu tase on saarel koolinoorte seas teiste mängudega võrreldes selgelt parim. Ehk jalgpalli mängitakse üle saare - kõigis koolides, lisaks toimuvad vähemalt kolme klubi kaudu treeningud - ja igal pool on neid, kes palli päris osavalt veeretada oskavad. Teiste alade puhul on tihtilugu kindlad piirkonnad, kus midagi edukamalt harrastatakse.
Esimene MV turniir. 4-6 klass. Iseenesest oli äge päev. Täis lusti ja mängurõõmu. Ei morjendanud ka paduvihm, mis veerandtunniks staadioni enda alla mattis. Ent võistluspäeva lõpuks säras taevas taaskord päike, nii nagu varahommikul tõotas.
Korraldusliku poole pealt ei ole ilmselt asi nii lihtsalt sujunudki varem. Kogemused? Pigem rohkem väline abi. Trenninoored ise väravate paika sättimisel. Kaks väljakut, mis kõrvuti, oli kasutusel. Muru niideti väljaku ulatuses vahetult enne turniiri. Kohtunikud, kes kõik mängud katsid ja ajakavas püsisid. Ehk sain ise veidi vabamalt hingata ja ka mängudele keskenduda. Asjad sujusid. Homme toimuvale teisele turniiripäevale saab peaaegu samamoodi vastu vaadata. Enamus eespool mainitud tegureid on samamoodi abistanud. Osalejate regamine on veidi põnevust pakkunud ja seeläbi olen saanud ajakava, turniirisüsteemi ümber sättida paar korda.
Mänguliselt ei ole minu jaoks võit kõige olulisem - nii noorte puhul selle tähtsus alles hakkab tekkima. Ehk nad on faasis, kus mänguarmastusest ja lustist vaikselt saavutusteni kasvatakse. Hoopis olulisem - ja seda sõltumata vanusest - on mängupilt. Kas mängitakse südamega, võistkondlikult ja põlevate silmadega, samas viisakalt ja spordimehelikult.
Sain päeva tõepoolest nautida, kuna kõike seda platsil nägin. Ja kuigi ma ei ole ise kõige objektiivsem ilmselt, siis tundub, et üha enam mängivad noored ka trennis peaga. Krooniks teenisid kutid medali ka.
Päev hiljem olin ise võistlemas. Trepijooks Tahkuna tuletorni. Maratonist andsid jalad veidi tunda ja mingit eriettevalmistust polnud ma ka teinud. Seega lootsin, et kui suudan eelmise aasta aja lähedale joosta, siis on hästi ja äkki pääseb isegi esikolmikusse. Soojenduse ajal sain n-ö sammu paika ja võisin rahulikult esimesena rajale minna. Rahulikult ehk pingevabalt. Üles jõudes tundus, et enam-vähem, kuigi varu jäi ka. Aja osas ei osanud midagi arvata. Seda enam üllatusin, kui all SI-pulga sisestasin ja selgus, et eelmise aasta aeg 30,9 sai nelja sekundiga üle löödud.
Pärastpoole käisin ka kolmandat korda torni tipus - üles viidud veepudelit alla toomas. Jooksusammul. Ja siis tundsin, et nüüd läks küll raskeks. Ehk hakkasin mõtlema, kui vahva oleks kusagil kõrghoones end proovile panna. Alla tulles lugesin 192 trepiastet kokku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar