Elamus

4:24:08 --- 4:28:25 --- 4:35:09

Puhtalt numbreid vaadates tagasiminek :)  Reas siis maratoniajad. Kolm korda olen jooksumaratonil osalenud, korra (kepi)kõnnimaratonil. Viimase aeg tuli 7 tunni peale ja tuleb nentida, et see oli ka kõige raskem läbida.

Samas ega ma pühapäeval sinna tulemust tegema läinudki. Ikka endale tõestama, et suudan. Ja veel rohkem emotsiooni saama. Viimase ma kahtlemata ka sain. Elamus missugune.

Alustades kaugemalt, siis augusti lõpp - septembri algus oli piisavalt tempokas ja eri tegevusi täis, mistõttu pikemateks trennideks aega ei jagunud. Pühapäeval vestlesin finišis ka sõbraga, et väga hea aja jooksmine nõuabki olulise tüki loovutamist oma elust ja päevaplaanist. Mistõttu tema enam ei jookse, vaid tuli lihtsalt hiidlastele kaasa elama. Teine variant on lihtsalt nautida seda, mida sa teed ja kella mitte jälgida.

Nädala lõpp oli samuti huvitav. Neljapäeval viimasest tunnist otse laevale ja pealinna. Õhtul kuuest loeng, misjärel edasi heade mõtete linna, vennale külla. Auto jäi sinna, ent ise sõitsin reedel keskpäevaks Tallinna tagasi. Ees ootas kuus tundi loenguid. Kahe suurema linna vaheline bussiliiklus on iseenesest tip-top. Edasi-tagasi sõidad odavamalt kui Hiiumaalt pealinna üks ots maksab. Õhtul seega tagasi lõunasse. Laupäeva puhkasin ehk palju ei teinud. Tiir linna peal. Ja tagurpidi maja vaatasime üle. Äge elamus. Kuidagi suudavad aju segadusse ajada, nii et sees olles on tunne, et oled tasakaalu kaotanud. Lisaks sellele, et mööbel ripub laest alla. Rohkem tegevusi kavasse ei võtnud.

Pühapäeval äratus kell 5. Kolmveerandtundi hiljem on puder söödud ja asjad valmis pea kakssada kilomeetrit põhja poole sõitmiseks.

Jõudsin varuga, et sooja teha, end võistlusinfoga kurssi viia ja sisse elada. Juba torkas silma-kõrva, et välismaalasi on ohtralt. Ja mis eri riikidest veel. Kirju seltskond. Registreerimisaja järgi olin suht väikese - 734 - stardinumbri saanud ja sain seega ka rivi üsna eesotsas liikvele. Endal vasardas peas, et alusta aeglaselt. Võta rahulikult. Nii püüdsin teha ehk kellegi teise sammurütmi mitte sattuda.

Et kaks eelmist korda jooksin maratoni Hiiumaal, siis oli kontrast suur. Linnas ei saa distantsi läbimisest nii hästi aru (ja psühholoogiliselt on see parem variant, kui näiteks pikki sirgeid maanteel läbida). Rada kulges ka mööda mulle tundmatuid piirkondi ja tänavaid, seega kohati ei saanud väga täpselt aru, kus ma olen. Aga see oli samas huvitav ja lisaks sain linnaga tutvuda. Ka varem käidud tänavad on paljuski uue ilma saanud. Just Põhja-Tallinnas.

Mis hea emotsiooni andis, oli kaasa elamine. Päris palju oli inimesi raja äärde tulnud, kes sind heatahtlikult ergutasid. Et numbril oli ka nimi ja mõni hüüdiski nimepidi, siis alguses ajas segadusse, kuidas nad minu nime teavad :)  Lisaks korraldajad ehk rajaturvajad või teised abilised. Millise entusiasmiga nemad need tunnid oma tööpostil veetsid. Vahva.

Ehk rajal oli kogu aeg juba eelnevat arvestades nägu naerul. Täiesti üles tõmbas suunurgad muidugi peale 40ndat kilomeetrit, kui lõpp sisuliselt paistis. Nii kümnendal kilomeetril oli seis liigagi hea. Kell näitas, et olingi vaikselt tulnud. Aga mingi hirm oli peas, et äkki pidanuks veel rahulikumalt. Et hiljem kisub ehk raskeks. Kilomeetrid 18-21 olid Vabaõhumuuseumis ja pehmel pinnasel. Sealt lahkudes oli jalgadel taas kergem ja võinuks sammu lisada, aga ei julgenud. Kartsin 30ndat kilomeetrit. Seal ka raske ei olnud tegelikult, kuigi hoogu ka juurde panna ei jaksanud. Samas mäletan, et juunis Hiiumaal võttis juba sealtmaalt jalad suht raskeks. Nüüd siis saabus väga raske hetk umbes 36-37 kilomeetril. Kuniks siis 40ndani, mil teadsid, et lõpetad igal juhul ja minut siia-sinna ei loe enam midagi.

Muidugi Hiiumaal joostes on ka omad plussid. Et tunned isiklikult neid, kes raja ääres toetavaid sõnu ütlevad ja see annab topeltlaengu energiat. Või et linnas sees on üsna keeruline metsapeatust teha. Eks siis inimesed olid loomingulised :)  Teisaldatavaid kemmerguid pidanuks korraldajad ilmselt rohkem tänavate äärde paigutama. Aga ka see, et mingitel lõikudel on jalakäijad ja tavaliiklejad, kellest möödumiseks pead tähelepanelik olema.

Õhtul käisin saunas ja sõin tublisti, varakult magama. Jalad ülearu endast märku pole andnud. Et esmaspäev oli tööl peamiselt kehalise kasvatuse ja ka jalgpalli trenni päev, siis sain 16000+ sammu kokk päeva lõpuks. Ehk taastusprotseduurid tööaja sees :)

Ei saa lubada, et oskan edaspidi enda jaoks rohkem aega võtta ja vabatahtlikult võetud kohustuste osakaalu vähendada, aga kindlasti osalen ka edaspidi maratonidel.