Terve nädal on päike säranud. Täitsa lust oli hommikuti kooli/tööle jalutada. Sattus nii, et sel nädalal oli mul enamasti alles 9-ks vaja minna. Seega sain liikuda täpselt siis, kui päike aeglaselt, ent kindlalt end metsatuka varjust mere kohale, kesk taevalaotust ajas. Justkui unine jõmm, kes teki alt välja poeb. Esiti veidi vastumeelselt ja arglikult, ent kui aru saab, et ees ootab vahva päev, siis juba kindlalt ja rutakalt.
Kui muidu tuli liikumisnorm jalutades ja tööl kehalise kasvatuse tundides täis teha, siis laupäeva kasutasin jooksmiseks. Lasin ühe Emmaste rattamaratoni ringi ehk 15 km tuli kokku. Mönus ilm, saateks isegi linnulaul (ei julge küll kirjutada, mis linnud need olid) ja väga kergelt läks. Võinuks vast poolmaratoni ka see päev läbi lipata. Täna trenni ei teinud, ent üle 20 tuhande sammu sain siiski kokku.
Ja kui pea on selge, siis võib ka mõttesporti teha. Reedel võtsin sel hooajal esimest korda Kärdla mälumängusarjast osa. Kui tiimil oli seni üle kivide-kändude läinud, siis nüüd õnnestus meil kolme sekka tulla. 40 punkti, kui võitja kogus 42. Ei taha- või tahaks küll, aga tean, et see nii ei ole- öelda, et mina asja nõnda muutsin. Samas jaanuari lõpus sain ka Maakilvas kaasa aidata, et sats A-finaali jõuaks. Eks siis laupäev Paides annab selgust, mis seis tegelikult on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar